Reis
 |
Kiri koju Sri Lankalt
(5)
16.12.2007 12:33
Sirli Kaja
Ayubowan, kallid kodused!
Oleme juba kolm nädalat soojal Sri Lankal viibinud. Ühe oma suurtest seljakottidest jätsime Katunayake lennujaama ning reisime tänu sellele natuke kergemalt ringi.
Lennujaama jäetud kott otsiti muidugi põhjalikult läbi, mis tähendab
siinmaal seda, et üks kohalik vuntsidega tegelane lunis endale meie riideid ja
viimaseid Kalevi komme. Loovutasime kommid kontrolörile ja jätsime
ebamugavustundega koti pagasihoidu – eelaimus ütleb, et kott kahaneb meie
äraoleku ajal poole väiksemaks, kirjutab Postimehe ajakiri Otsustaja.
Aga paremat varianti me ei näinud. Bussides oleks kaks suurt kotti tõeliselt suureks nuhtluseks, kuna kõikvõimalikke riisi-, jahu-, suhkrukotte ja kes teab veel mida jagub siinsesse ühistransporti ja selle katusele kuhjadeviisi.
Bussisõit on sel maal omaette kogemus. Mägedest üles ja alla sõit läbilõikava tuututamise saatel, teedel haokorjajad, kitsed, ahvid ja kõikjal ringikooserdavad lehmad. Kõigist neist tuleb bussijuhil oskuslikult mööda laveerida ja seda tehes mahlakalt kirudes ka teel püsida.
Bussid on tavaliselt puupüsti täis, ka akendest ja ustest ripuvad reisijad välja ja kedagi ei näi morjendavat asjaolu, et püsti seistes peab veetma neli-viis-kuus tundi.
Kui oled õnnelik ja saad poole tagumikuga istet puudutada, lükatakse sulle kohe sujuvalt mõni käekott või pakike põlvedele. Kindlaid busside väljumis- ja saabumisaegu ei eksisteeri. Peatustes trügivad niigi puupüsti täis liikurmasinasse tränimüüjad, kes pakuvad vardasse topitud liha ja maiustusi, keedetud maisi ja pähkleid.
Sellised bussist bussi liikuvad kaupmehed on kohalike hulgas populaarsed. Kest või paber lennutatakse suurima iseenesestmõistetavusega aknast välja. Prügikaste sellel maal silma ei hakka ja nendega on kitsas isegi hotellides.
Loodus on Sri Lankal ilus – maalilised rohetavad mäed, soojad hiiglaslike lainetega palmirannad ning lugematul arvul teeistandusi. Teepõõsaid kasvatatakse peamiselt maa keskosas. Keskosa on mägine ja jahedam ning seetõttu kasvavad teetaimed aeglasemalt, mis omakorda tugevdab tee aroomi.
Korra nädalas korjatakse taimedelt lehed. Teekorjajate palk on väike ja tööpäevad pikad, koristuskotte tuleb terve päev pea külge seotuna seljal kanda. Sri Lanka ehk Tseiloni kuulus tee annab umbes ühe kolmandiku riigi ekspordituludest. Vee peal hoiab riiki veel kautšuki ja kookospähklite kasvatus.
Ka turism toob siinsele rahvale kasumit, kuigi paljud põhjas toimuvate rahutuste pärast siia tulla ei julge. Rahutuste tekitajad on hindudest tamilid, kellele ei istu singalite valitsusviis ja riigikord ning seetõttu kestab pidev kodusõda tamilite ja singalite vahel.
Rannad on maa lõuna- ja loodeosas aga vapustavad – pikad inimtühjad kaldad palmipuude, merekarpide ja vahutavate lainetega. Õhtuti ajavad liival omi asju riiakad erakvähid, kes iga hinna eest teiste vähkidega pidevat jõuvõitlust pidada püüavad, nii käib pidev karbiklõbin ja üksteise kummuli lükkamine. Meie lemmikrandadeks on Mirissa ja Bentota.
Esimene neist, Mirissa, on unine kohakene ilusa pika rannajoonega, mõnusate külalismajade ja sõbralike külaelanikega. Siin on nii, et kui naeratad kellelegi veerandi suunurgaga, naeratavad nemad täie suuga siiralt vastu. Tutvusime paljude kohalikega ja grillisime täiskuu ajal rannaliival kala, kõrvale maitsesime arrackit – kookospähklipuu õitest tehtud alkohoolset jooki.
Kohalikud kalurid laulsid singalikeelseid laule ja lõid tantsu. Õnneks räägib enamik inimesi peale kohaliku keele veel ka inglise keelt, nii et oleme saanud oma tuttavatelt pärida nende elu, inimeste ja kultuuri kohta.
Maa on, nagu me isegi näeme, vaene: majakesed armetud, lapsed paljasjalgsed ja kriimud, palju on kodutuid koeri ja kasse. Riigi lõuna- ja idaosast käis 2004. aastal üle rüüstav tsunami ja paljud kaotasid eluks vajaliku. Siiski on säilitatud siirus ja rõõmsameelsus, mis on tõeliselt imetlusväärne. Samas tuleb ka tõdeda, et millegi parema nimel suurt vaeva ei nähta, peaasi, et igapäevane toit on laual.
Toit on Sri Lankal päris mitmekesine – rannaäärsetest küladest saab kala, põhiliselt barrakuudat ja tuunikala. Vaesemad kalamehed, kellel oma paate ei ole, püüavad kala tõusu ajal puust kepikestel seistes. Ei mõista, mil moel nad seal keppidel püsivad, aga selline kalastusviis on üldlevinud.
Kõige maitsvam on värskelt püütud kala, turgudel müüakse aga õhtutundideni juba kergelt roiskunud mereelukaid, millel on kärbsed peal jalutanud ja sealt oma suutäied juba kätte saanud.
Õhtune kala on odavam ja taskukohasem vaesematele külaelanikele. Kõiksugu puuvilja saab turgudelt samuti: banaanid, apelsinid ja ananassid on imemagusad, jääkülm kookospiim otse pähklikoore seest jooduna mõjub värskendavalt ja maitseb võrratu. Kasvatatakse ja süüakse peamiselt riisi, rahvustoiduks on rice and curry.
Sügavat muljet avaldas meile väike koht Dalehousie, kus asub Sri Pada ehk Adam’s Peak – tuhandete palverändurite sihtpaik. Sri Pada otsas on suur jalajäljekujuline jälg ning usutakse, et see tekkis Aadama esmakordsest käigust maa peale. Sri Pada asub merepinnast 2243 m kõrgusel ning mäkke viib viis kilomeetrit trepiastmeid.
Meie alustasime ronimist Adam’s Peak’ile öösel kell veerand kolm. Soovisime tipus päikesetõusu näha, sealt avanevat vaadet ülistatakse nii kohalike kui ka turistide hulgas. Ronimine oli aeganõudev ja vaevaline, ilm muutus vihmaseks ning mida kõrgemale me jõudsime, seda udusemaks ja külmemaks läks.
Kell pool kuus olime tipus, higist märjad ja külmast värisevad. Õnneks saime mäe otsas olevast väikesest majakesest kuuma teed ja märjad riided kuivade vastu vahetada. Päikesetõusu ja ilusat vaadet me halva ilma tõttu nautida ei saanud, seepärast hakkasime tuldud trepiastmeid mööda alla kõndima. Mäest alla minek osutus tunduvalt raskemaks kui oli ülestulek. Siiski oli kogu elamus võrratu.
Südantliigutav paik, mida külastasime, oli Kandy linna lähedal – Pinnewala elevantide orbudekodu, kus on kokku üle seitsmekümne hüljatud või orvuks jäänud elevandi. Nägime elevante jões mässamas ja karjakesi ringi kõndimas. Enamikust noortest elevantidest saavad tööloomad, neid kasutatakse peamiselt ehitustel ja mujal raskete koormate kandmisel.
Vabas looduses elevante aga tihti ei kohta, meie pole veel seni ühtegi näinud. Loomadest näeb sageli aga riisipõldude vahel jalutavaid veepühvleid, suuri varaane, ahve ja vöötoravaid. Rannal krabisid ja erakvähke. Linde ja kirjuid liblikaid on palju.
Nüüd aga liigume nädalaks lõunasse, randadele, et Uus-Meremaa reisiks end välja puhata ja veel veidi lainelauasõitu, magusaid banaane ja kohalike seltskonda nautida. Uus kiri teile tuleb juba Uus-Meremaalt, kuhu lendame läbi Singapuri ja Austraalia. Kuulmiseni ja kirjutamiseni, armsad kodused. Hoidke lippu kõrgel!
 |
Foto: Sirli Kaja |
|
|
| | | Tarbija24 avalehe uudised |
|
|
|
|
Foto: Tairo Lutter / Virumaa Teataja |
Kraanivees võib peituda kahjulik keemiakokteil (16)
Kui te järgmine kord oma pead pesete, mõelge hetkeks oma naabrite
tervisele. Briti kuningliku keemiaühingu raporti teatel võivad
tarbekeemias sisalduvad kemikaalid veevärgis lagunedes moodustada uusi
ühendeid, mille kahjulike mõjude kohta on väga vähe teada.
> Artikli juurde | Kommenteeri
|
|
|
|
|
Foto: Artur Kuusi illustratsioon |
Red Bulli murtud tiivad (15)
Prantsusmaal keelati energiajoogi Red Bull müük ära pärast seda, kui
suri 18-aastane atleet, kes oli seda enne korvpallimängu joonud neli
purki. Tema surma põhjuseks märgiti täiskasvanu äkksurma sündroom.
> Artikli juurde | Kommenteeri
|
|
Töömesilased annavad nõu
Aasta viimane Tegija teeb kokkuvõtte tänavu augustis alustanud sarjast «Töömesilane», kus oma ala silmapaistvad juhid rääkisid oma tööst ja karjäärist. Intervjuudest töömesilastega jäid kõlama järgmised nõuanded ja mõtted.
> Artikli juurde |
|
|
Kaebusteraamat
|
