| | | | VIIMASED KOMMENTAARID | õismäelane
See on SAKU suurhall.Ja kõrval asub Rocca al Mare KESKUS...
tupolev kodumaise fännile
seep`see on et on parem maitse ja mina millegipärast olen tarbinud ikka väga pirakaid peipsi sibulai...
|
|
Laadalt leiab pidurõivaid ja argisemaid ihukatteid, praktilisi majapidamisesemeid ja kodukaunistamiseks vajalikku. Põllumajandusminister Ester Tuiksoo tegi esimese ostu veel enne, kui laat kell 1 pärastlõunal ametlikult avati. «Olen eesti toidu sõber ja mulle meeldib köögis askeldada,» tutvustas minister oma argipäeva tegemisi. Seekordseks ostuks osutusid linasest riidest köögipõll ja käterätt, mõlemal peal kollase-musta triibulised mesimummud. Sall sõrmuses Ministrile on silma jäänud, et käsitööd harrastavate naiste kõrvale on vähehaaval ilmunud ka mehed. Miks on aga sepad ja puutöömeistrid nii tagasihoidlikud, et saadavad leti taha oma kaasa, pole teada. Mehed võiksid julgemad olla, arvas Tuiksoo. Laadal leidis tõestust, et Haapsalu sall mahub tõepoolest läbi sõrmuse. Ka tänapäeval on sallid hinnaline kingitus, mida juubilaridele tellitakse või lausa kohapeale ostma sõidetakse. «Kui kududa oskad, õpid selgeks ka Haapsalu salli tegemise,» selgitas Aime Edasi. Peaasi, et niit oleks täisvillane ja imepeenike. Veel olulisem on siiski kannatlikkus, sest ühe salli kudumisele kulub ka meistritel kuni kaks nädalat. Kuigi enamik salle jääb Eestisse, on kudumid kuulsate kandjate ja turistide kaudu jõudnud igasse maailma nurka. Rootsi kuninganna Silviale ja näitlejanna Sophia Lorenile kingitud sallidele mõeldi omal ajal välja originaalsed mustrid ja need on popid tänaseni. Tsuburka talus loodustooteid kasvatavad Irene ja Villu Mahlak on kui kehastunud jõuluvana ja -memm. Nende kaup on pärit talust, mille hoovi keskel seisavad Põlvamaa ja Võrumaa piiripostid. Seal laiub oma tatrapõld, seisavad mesipuud ja sirgub mitut sorti taimi. «Kui inimesed jooksid tatraõie teed, oleks südamehaigusi poole vähem,» teatas Villu Mahlak. Samal ajal ilmus Irene käsi leti ees seisjale turjale ja mahe hääl diagnoosis seal asuva stressipesa. Paar minutit hiljem tunneb ravitseja kätt tunda saanu end kui äsja unest virgunu, kadunud on ka hommikust saadik kummitanud peavalu. Irene tegi seepeale vaid kavalat nägu ja teatas, et ta lihtsalt oskab veidi seda asja. Ahjusooja leiva lõhna levis Eesti Põllumajandusmuuseumi leti tagant. Tartus küpsetavad muuseumi direktor Merli Sild ja peavarahoidja Kaire Ilula ehtsat rukkileiba ehtsas leivaahjus. Viimase on teinud sama meister, kes ehitas leivaahju ka presidendipaari koju. Setude menüü Tiitlitega pärjatud leib on valmistatud oma kätega külvatud ja sirpidega korjatud Sangaste põllult. Sild ütles, et kuigi õige maitsega leiba saab ikka vaid spetsiaalses ahjus küpsetades, on kodune leivategu võimalik ka moodsamates praeahjudes. «Ei tasu meelt heita kui kohe välja ei tule,» lohutas ta.
Kõige suurem järjekord oli Peipsiveere köögiviljaühistu leti taga, mida palistasid kuldsed sibulakorvide read. «See sibul peaks säilima kevadeni. Mõni võib pahaks ikka ka minna, aga see on meie garantii, et tegu on ehtsa kraamiga,» tutvustas möödunud aastal loodud ühistu juhatuse esimees Ingvar Tšižikov kaupa. Toekamat kehakinnitust võis leida setude juurest. Pika leti taga oli seinal suur tahvel pealkirjaga «Täänba pakutas», mis kirjakeeli tähendab menüüd.
|
