|
Urve Vogti intervjueeris Virumaa Teataja.
Kes on üldse sotsiaaltöötaja?
Sotsiaaltöötaja ongi nagu imeinimene - ta teeb
kõike, mis jääb sünni ja surma vahele. Ei ole valdkonda, mida sotsiaaltöötaja ei
pea puudutama - sest sotsiaaltöö on elu. Sotsiaaltöö eesmärk on inimese
toimetuleku tagamine ja selleks tuleb tegeleda kõigega.
Sotsiaaltöö vallas on lausa meelakkumine, võrreldes sotsiaaltööga
hooldekodudes, mis on ühele õblukesele naisele raske nii füüsiliselt kui ka
hingeliselt.
Te ei ole eluaeg sotsiaaltöötaja ametit pidanud.
Minu elu unistus oli saada algklasside õpetajaks. See ei täitunud. Vahepeal
kasvatasin suureks oma neli last ja küpses eas läksin Rakvere pedagoogikakooli
sotsiaaltöö eriala õppima. Ilmselt on see minu kutsumus. Minu ajal ei olnud
võimalik sotsiaaltööd õppida, see võimalus tuli koos Eesti vabariigiga.
Ma tunnen, et see on töö, mida ma tahan teha. Olen mõelnud, kas ma oleks
olnud seda võimeline tegema ka noorena - vaevalt küll. Ma mõistan neid noori,
kes õpivad sotsiaaltöötaja ameti, teevad seda tööd paar aastat ja lähevad
teisele alale. Mitte isegi raha pärast, vaid nad lihtsalt ei ole sotsiaaltööks
valmis – on vaja elukogemust, mis veel puudub.
Tulete kell 8 oma kabinetti, mis hakkab edasi juhtuma?
Juhtuma hakkab juba varem, kodus. Hommikul hakkab helisema mobiil, info
jookseb kätte. Iga päev on kordumatu.
Tuled hommikul tööle ja sa ei tea, mis juhtuma hakkab. Võib olla üks sündmus
vallas, mis lööb kogu päevaplaani
sassi. Mõni põleng, õnnetus, avarii. Lähed sinna, kus sind on vaja.
Kõige rohkem meeldivad mulle esmaspäev ja neljapäev, mil on vallakodanike
vastuvõtt.
Aga teen ka kodukülastusi, näiteks siis, kui inimene vajab endale hooldajat,
käin kodust olukorda uurimas. Samuti käin üksikvanurite ja puudega inimestega
arsti juures, kui vaja.
Vallarahva arvates on valla sotsiaaltöötaja ülesanne ainult toetusi jagada.
Aga toetus on ainult jäämäe tipp. Meie ülesanne on ennetada, et inimene
vajaduseni toetust saada üldse ei jõuaks. Praegu on Haljala vallas vaid üks
toimetulekutoetuse saaja. Oleme selles suhtes õnnelik vald, et meil on palju
tööandjaid.
Millise murega tullakse?
Igasuguse murega. Täna hommikupoolikul näiteks tuli inimene, kel oli mure, et
sahk lükkas tema teeotsa kinni ja ta ei jõua ise lahti kaevata. Teisel inimesel
suri isa ja ta vajab rahalist toetust matusteks. Korraldasin ühe puudega inimese
transporti.
Samuti on vaja päris palju pabereid täita. Paberitööd ja inimestega
suhtlemist on umbes pooleks.
Kas on suured käärid inimeste vajaduste ja võimaluste vahel?
Rahvas ei nõua midagi võimatut. Käivad täiesti tavalised inimesed täiesti
tavaliste muredega.
Minu põhimõte on aidata inimest nii, et ta abi saaks. Ma ei pea õigeks anda
100 krooni toetust, millest abi pole, või öelda vanainimesele, et ta peab sinna
või sinna asutusse minema. Ma ajan ikka asja selle memme eest lõpuni.
Milline oli viimane juhtum, mis südame soojaks tegi?
Täna näiteks käisin korraks kabinetist väljas ja tagasi tulles oli mu laual
kohuke. Väga väike asi, aga tegi rõõmsaks, sest üks klient oli selle heast
südamest toonud.
Ja hiljuti sain huvitava telefonikõne noormehelt, kes ütles oma nime, aga ma
ei suutnud teda meenutada. Nimelt kui kaheksa aastat tagasi tulin valda tööle
lastekaitsetöötajana, tegelesin poistega. Tuli välja, et ta oli üks poiss
sellest rühmast ja ta otsis mu üles, et öelda, et tal läheb hästi. See teeb
südame soojaks.
Kas teid on sõimatud ka?
Minu töö juures ei saa midagi tõlgendada sõimuna – need on arusaamatused.
Inimene tuleb, ta on pahane, tal on arusaamatus, mis tuleb lahendada.
Sotsiaaltöötaja ei saa olla, kui tunda, et keegi sõimab.
See töö peab lihtsalt meeldima. Tulen tööle ja võtan sotsiaaltöötaja rolli
ning unustan ära kõik muu – oma pere, oma asjad. Ja kui õhtul koju lähen, olen
pereema, siis on minu elu.
Kas panete kell viis kabineti ukse kinni ja väljute oma
ametnikurollist või võtate ka tööd koju kaasa?
Nüüd juba oskan tööd ja eraelu lahus hoida. Aga päris kell viis ma töölt ära
ei lähe. Varsti on kaheksas nädal, mil ühel päeval jõuan koju kell pool kümme
õhtul, sest meil käib praegu Gordoni perekool, ja et vald on suur ja igaühel
pole liikumisvõimalust, tuleb mul koolitusel osalevad emad koju viia.
Millised on kõige teravamad probleemid, mis teini jõuavad?
Kui ma tööle tulin, oli kõige suurem probleem tööpuudus ja vähene raha. Nüüd
on aga palju peresiseseid muresid. Vanemad ei tule toime oma teismeliste
lastega, naised on hädas oma alkohoolikust mehega, vastutustundetu isaga, kes ei
maksa elatist.
Kas on ette tulnud ka selliseid juhtumeid, mis hoolimata teie
elukogemusest on olnud väga-väga rasked?
Neid juhtumeid on väga palju. Laste eemaldamine peredest. Sihilikud tapmised.
Vägivald.
Aga tuleb aidata mõlemat poolt, nii kannatanut kui kurjategijat.
Ka see, kes vangi läheb, tuleb ühel päeval valda tagasi ja temaga tuleb
tegeleda. Need on rasked asjad. Peab tegutsema mõistusega. Südamega muidugi ka,
aga mõistus juhib.
Raske on ka siis, kui sa näed olukorda, kus asjaosaline ei tahagi muutust,
siis ei ole sinu pingutamisest midagi kasu. Ka see on raske.
Kuidas te puhkate? Kuidas saate igal hommikul
rõõmsalt tööle tulla ja jaksate naeratada ka siis, kui klient on pahur?
Käin maakonna sotsiaaltöötajatele mõeldud supervisioonil. Ja loomulikult
aitab oma pere. Ilma pereta seda tööd ei tee.
Varasematel aastatel oli tõesti kogu pere haaratud, praegu saan üksi hakkama.
Näiteks aitas mees lastekodulapsel kolida ja remonti teha. Aga see on läbitud
etapp, nüüd oskan neid asju juba teisiti korraldada. Pere on mind väga palju
toetanud ja hoidnud läbipõlemast.
Aga käin ka võimlemas ja kepikõndi tegemas.
|
