Reis

Elbal on valitsenud etruskid, vanad roomlased, Medicid, hispaanlased, prantslased, inglased ja isegi sakslased. Lisaks lõpututele sõdadele kurnasid kohalikke elanikke saratseenide ja mereröövlite sagedased röövretked. Maailmakuulsaks sai tilluke Vahemere saar aga alles siis, kui Napoleon 1814. aastal Elbale asumisele saadeti.

Sunnismaine imperaator

Euroopas ringi rännates on Napoleoni teemat peaaegu võimatu vältida. Lisaks lahingupaikadele ja lossidele, kus suur väejuht peatus, on igal giidil varuks ka mõni väike story. Enamasti kipuvad need ikka negatiivsed olema. Louvre’isse viidud kunstiväärtused, lõhutud altarid ja kuuliaugud vitraažides...

Elba on selles mõttes erand – Napoleoni imetletakse veel tänapäevalgi, avalikult ja kõvahäälselt. Pärast Fontainebleau’ rahulepingut otsustas Euroopa tülikast keisrist lahtisaamise nii-öelda viisakalt lahendada. Tol ajal veel Prantsusmaale kuulunud Elbast tehti omaette keisririik ja Napoleonist selle valitseja, küll sunnismaine, kuid ikkagi imperaatori tiitliga.

Vaid kümne kuuga suutis suur revolutsionäär saareelanike elu tublisti paremaks muuta. Ehitas teed, muretses kaevandustesse uut tehnikat, edendas kaubandust ja põllumajandust, ehitas kirikust teatri, reformis maksusüsteemi ja kodanikeõigusi. Saareelanikud on tänaseni tänulikud. Igal aastal 5. mail, Napoleoni surmapäeval, peetakse tillukeses kirikus pidulikku missat, kus on kohal kogu saare omavalitsus ja koorekiht.

Nii et Napoleoniga seotud vaatamisväärsusi tasub kindlasti külastada. Parima ülevaate kõigest saab Villa del Mulinis, mis oli kuninglik residents pealinnas Porteferrarios. Maja on väljast küll tagasihoidlik, interjöörid aga suurepärane näide ampiirstiilist.

Suurem osa mööblist pole küll kunagi suurele väepealikule kuulunud, vaid on pärit tema õe Itaalia lossist. Kuulus tilluke välivoodi ja tool akna all, kus keiser armastas istuda ja imetleda vaadet oma kodusaarele Korsikale, ning 2000-köiteline raamatukogu on aga ehtsad.

Jumalikud rannad

Tänapäeval on Elba igati rahumeelne paik, mis elatub peamiselt turismist. Talvel on saarel 30 000 elanikku, suvel aga kuni 200 000. Itaallased jumaldavad Elbat, sest mitte kõik rannad pole erastatud, nii et tavakodanik saab ikka veel ka ilma raha maksmata ujumas käia ja leida mõne kaljunuki, kus võid end tunda osana loodusest, sest ümbruskonnas pole ühtegi uhket villat ega hotelli.

Elba loodus on kaunis ja mägine. Lopsakad kastanimetsad, käänulised teed, iidsed külad ja kindlused mäetippudel ja kirkalt sinisest veest otse taevasse kerkivad kaljud, mille vahel on peidus puhta valge liivaga rannad.

Suurim, Marino di Campo on üle kilomeetri ja pisim vaid 40 meetrit pikk. Suuremate plaažide ümbruses on loomulikult palju hotelle, kõige kaunimad rannad on aga enamasti nii raskesti ligipääsetavad, et kogu selle iluga tutvumiseks sobib kõige paremini korralik jaht või kiirkaater.

Suuremate linnade ja külade süda ja seltsielu keskpunkt ongi enamasti sadam, sest rikas suvitaja tuleb Elbale oma luksuslaevaga, nii et sadama promenaadil on kõige paremad poed, restoranid ja baarid.

Kõige koloriitsem on pealinna Porteferrario sadam õhtul, kui kõik luksuslaevad on oma igapäevaselt reisilt mõnda vaiksesse lahesoppi tagasi ja sadamapromenaadi äärde jälle kenasti üles rivistatud. Pärast õhtusööki tulevad kõik tavaturistid ja kohalikud rikkaid ja ilusaid imetlema ning loomulikult ka ennast ja oma uusi tualette näitama.

Itaallased on kirglikud moehullud ja kuna puhkuse ajal on kõik valmis veidi rohkem kulutama, siis avavad poed kell üheksa õhtul taas uksed. Suurepärane valik rõivaid ja eriti aksessuaare palavaks suveks ning loomulikult on esindatud kõik maailma kallid ja kuulsad purjespordistiili viljelevad firmad. Pärast keskööd saabub tasapisi vaikus, vaid mõnes baaris pidutsetakse poole ööni...