Tartus Tähtveres vanas Tõnissonide majas asub Tartu Ülikooli õppejõu Kristiina Tõnnissoni avar kahetoaline ökokorter. Kuigi looduslähedasi materjale hankida on tihti raske, pole perenaine oma jonni jätnud.
Vaid 65 ruutmeetri suurune korter näeb välja kui avar lossituba. Mööblit tundub olevat hirmus vähe, kuid kõik vajalik on olemas. Maja, milles korter paikneb, ehitasid vennad Tõnissonid eelmise sajandi algul. Nende Tõnissonide perekonnanimi kirjutatakse ühe n-ga, Kristiina oma kahega).
Eesti ajal tegutses samas kohas limonaadivabrik ning Nõukogude ajal oli Kristiina praegune avar korter jagatud kolmeks osaks, kus igaühes elasid raudteelased. Maja restaureerimisel lõhuti konkudevahelised seinad maha ning taastati esialgsed suured toad.
Suur osa mööblist on tehtud Kristiina enda jooniste järgi. Kui ruumi on vähe ja ei taha tervet korterit mööblit täis toppida, tuleb kõik loominguliselt ära paigutada. Magamistoas on voodi jalutsis riiul-panipaik käsitööasjade tarvis, peatsis laia lauapinna all paiknevast panipaigast aga vupsavad välja perenaise matkaseljakott ja magamislavats. Esikus hakkab silma eriti nutikas lahendus – vahesein, riietekapp ja raamaturiiul kõik ühes tükis.
Seinu katab lubi- ja savikrohv, mis on kaetud ökoloogilise kohupiimavärviga. Et tulemus saaks huvitavam ja krobelisem, kinnitasid maalrid värvimissvammi külge kive, mis tekitasid seintele huvitavad vaod ja reljeefid. Seinte tooni suhtes oli Kristiina eriti nõudlik. «Magamistoa kollakat tooni ajasin taga viis tundi,» meenutab ta. «Värvid esimest korda ära, pärast kuivamist aga vaatad, et ikka ei ole õige toon, siis võõpad seina valgeks ja proovid edasi.»
Magamistuba kujundades püüdis Kristiina rakendada sisustusajakirjadest ja mujalt kogutud ideid. Selle toa lamp on ainus ümara vormiga objekt, kõik muud valgusallikad korteris on silindrikujulised. Roosilise lambi idee sai perenaine Bocca restoranist Tallinnas. Kristiina ostis tavalise valge riisilambi, lõikas sinna kääridega mõned nelinurksed augud sisse, et rohkem valgust oleks, ja tõmbas peale romantilise punase väikeste roosidega kortsuriide. Talle lihtsalt meeldis nii.
«Minu parim sõbranna aga arvab, et see on täielik kitš, mis ei sobi siia kohe üldse,» räägib isepäine kodukujundaja.
Magamistoa põrandat katvad lambanahad on Kristiina kokku ostnud turgudelt ja laatadelt. Voodi kohal seinal lookleb aga hiina maal – mälestus ühelt paljudest reisidest.
«Mulle meeldib tuua reisidelt kaasa asju, millel oleks kodus otstarve,» ütleb Kristiina. Nii hakkavad elutoas muu hulgas silma Kuubast toodud vaas ja Hiinast pärit kann, mille kaanel istub muinasjutte vestev vanamees. Köögis rippuvad barankad aga meenutavad Taarka etendust Obinitsas.
Kristiina soovis, et kogu mööbel oleks täispuidust ja massiivne ning põrandad meenutaks vana talumaja. Laiade põrandalaudade hankimine osutus tõeliseks pähkliks.
«Algul tahtsin, et need oleks 20 cm laiused, lõpuks sain 17-sed, ja need tõi ka töömees spetsiaalselt Venemaalt kohale,» meenutab Kristiina.
Köögiga ühendatud elutoas tekitavad hubase tunde ehtsal lambanahksel vaibal lebavad padjad. Kristiinal oli kinnisidee, et vaip peab olema täiesti looduslik. Vaibaparadiisist öeldi, et selliseid palju ei osteta, sest ühe ruutmeetri hind on 750 krooni.
Elektripliiti Kristiina kööki ei tahtnud. Selle asemel ostis ta gaasipliidi ja Eesti Gaasist lisaks väikese ja ümara gaasiballooni, mis köögikappi ära mahub.
Et Kristiina oli esimene, kes selles majas korteri ostis, ja ehitajad polnud ruumide paigutust selleks ajaks veel täpselt kindlaks määranud, sai ta vannitoa tarvis ruumi naaberkorteri arvel.
«Pärast oli naaber imestunud, et võrreldes selle ajaga, kui ta korterit esimest korda vaatamas käis, on tuba nagu väiksemaks jäänud,» muheleb Kristiina.
Ruumika aknaga vannitoa uhkuseks on haruldane kivisse valatud vann, mille Kristiina leidis Lätist. Algul tahtis naine malmvanni, kuid kõik kasutatud vannid, mida talle pakuti, nägid välja nii koledad, et restaureerimine tundus lootusetu ettevõtmisena. Kuna perenaisel oli kinnisidee saada jalgadega vann, tellis ta Lätist toodule lõvikujulised jalad. Vannitoa mööbli kujundas Kristiina samuti ise, tehes seda väga otstarbekalt – kapis on täpselt sobiv pesa nii kuivatusrestile kui ka harjale ja tolmuimejale.
Kristiina sõnul oli ta Kodu ja Aia ökopreemia üle pisut imestunud, sest tema nägemuse järgi peaks ökokodu olema see, kus samblas pohlad kasvavad. «Minul on selline linnainimese ökokodu, sest olen tõesti eluaeg olnud looduslähedane inimene ja püüdnud kasutada naturaalseid materjale,» lisab ta.
