Kinnisvara

Sel suvel ja sügisel käisid Karedat ja Esnat uurimas vabaõhumuuseumi teadurid, kes märkasid neis paigus palju ehituslikku omapärasust.

Läinud reedel kogunes Peetrisse Kareda valla halduskeskuse saali mõnikümmend inimest, kirjutab Järva Teataja.

Ürituse peategelased olid Tallinnast: Eesti vabaõhumuuseumi teadurid, kes käisid suvel ja sügisel valla palvel hindamas Kareda küla ja Esna raudteealeviku miljööväärtust.

Valla rahvale tutvustasid CD–plaadile ja paksule paberipakile pandud tulemusi teadlased Maret Tamjärv ja Hanno Talving.

Tamjärv ja Talving polnud kiitusega kitsid, sest nende tähelepanekut mööda on Kareda taluarhitektuuris palju omapärast. Sealhulgas niisuguseidki nüansse, millele Eestis paralleele tõmmata pole.

Esna kujutab endast pärlit omaette

Esnat nimetasid Tamjärv ja Talving lausa pärliks omaette. «Esna on kaunitar, kes ootab oma aega,» lausus Tam­järv. «Täiesti unikaalne, terviklik 1920ndate aastate hoonestusega väikeasula, mis on niivõrd hästi säilitanud kogu planeeringu ja miljööga.»

Hanno Talvingu meelest on Esnas aeg justkui seisma jäänud. Ent võib–olla polegi see halb, sest kõige uue pealetormamise tagajärjel poleks seal paljut ehedalt säilinud. Ühe näitena nimetas ta raudteejaama oma kõrvalhoonetega, ehkki nende seisukord hea pole.

Kui Esna isemoodi õhustikust saab aimu sealt kas või läbi sõites, siis Kareda Talvingu ja Tamjärve ütlust mööda oma väärtusi nii lihtsalt kätte ei anna.

Ometi leidub sealgi ainulaadseid arhitektuurilahendusi, mis väärivad haruldustena kindlasti säilitamist.

Kuigi võhikule ei pruugi vähemalt esimesel korral üleni kivist rehekarp, elumajade ehissõled ja aknakaunistused miskitpidi erilised tunduda või suurt tähendada.

Nii teadis Hanno Talving Karedal asuva vana üleni kivist rehekarbi ehk rehehoone kõrvale kogu Eestist vaid ühe samasuguse panna.

Ka kivi ja puidu koospruukimine ehituses polnud rehielamute ehitamise aegu kuigivõrd sage nähtus, nagu on tehtud näiteks Kärneri taluhoone.

Lisaks on Talvingu ja Tamjärve ütlust mööda Kareda puhul omapärane, kuidas tsaariajal ehitatud talude eluhooned on saanud mõjutusi vallamaja arhitektuurilt: olgu need samad sibula motiiviga kaunistused, aknakarniisid, nurgaliistud või ehissõled.

Eriti rõõmsa avastusena märkisid nad ära Karjamaa talu. Selle juures on hästi säilinud kõik algupärased kaunistused.

Lisaks kaunistustele ja ehitusmaterjalide valikule tõmbas omapärase pisiasjana vabaõhumuuseumi teadlaste tähelepanu mitme maja küljes olev läbi seina tehtud kõver ventilatsioonitoru.

Mujal Talvingu teada niisuguseid torusid ei leidu, ehkki saalist teadis keegi öelda, et ka Paides olla torud mõnel majal täiesti olemas.

Iidne peldik tekitas elevust

Vaieldamatult kõige suuremat elevust tekitas kuulajais sõnum, et Karedal Vainu talus võib asuda Eesti üks vanimaid talupeldikuid.

Vabaõhumuuseumi teadusdirektor Heiki Pärdi kõneles, et veel 1920ndail aastail oli peldik vaid umbes pooltes taludes, asju aeti põllul või laudas.

Vainu taluhoonesse ehitatud peldiku puhul jääb mulje, et see on rajatud kohe koos majaga. Hoone pärineb 19. sajandist (perenaine, keda ennast kära iidse kemmergu ümber näis pisut murelikuks tegevat, hüüdis saalist sekka, et hoonel on vanust 184 aastat).

Igatahes toonitas Pärdi, et haruldast peldikut tuleb hoida kui silmatera. Kui elanikud peaksid kunagi otsustama uue sama otstarbega asutuse ehitada, tuleb kindlasti ka vana alles jätta.

See, kuidas omanikud vanade hoonete ja nende juures säilitamist väärivate detailidega käituma peaksid, on uuringu kokkuvõttes kirjas ekspertnõuetena.

Rocca al Maresse vabaõhumuuseumi on kavas üles seada Kareda ja Esna teemaline näitus, mis hiljem peaks ka Järvamaale jõudma.

Kareda valla kultuuri arendusjuht Birgit Itse sõnas, et kindlasti on uuringust tulu siis, kui vald mingit laadi turismitegevust kavandab.

Itse meelest on teave eeskätt oluline selleks, et teadvustada inimestele lihtsat tõsiasja, millises toredas kohas nad tegelikult elavad. «Kõige suurem tulu uuringust vallale on mittemateriaalne,» arutles ta. «Saame tekitada inimestes soovi kodukanti rohkem korras hoida, piirkonnamiljööd säilitada. Et ei mõeldaks: ah, elan kuskil kolkas vanas majas, palju raha läheb remondile, vaid: elan saja–aastases majas! Kui paljudel on selline võimalus?»