|
Ahastust põhjustavad kahtlused: kas ikka minnakse sõbranna poole, kas seal
pole klassivendigi ööbimas, kas juuakse morssi või alkoholi, kas ei ole
seltskonnas triibutõmbajaid? Mure paneb vanemaid kesköö paiku tütre mobiilile
helistama. Kui see ei vasta, on ema-isa paanikas: “Miks ta ei vasta, mis seal
tehakse?”
| | | | VIIMASED KOMMENTAARID | kurimoor
kommentaarium ei ole ainul neile, kel probleemid juba olnud vaid ehk natukene ka neile, kel kooselu ...
eit
to kurimoor: no ma ju räägin, et ma muretsesin üle ja tegin kõik valesti! Ma pole ennast mitte kuida...
|
|
“Lähen sõbrantsi poole ööbima!”
Kaari (13) ema ütleb, et sõbranna
pool ööbimist keelata ei saa, sest tüdruk hakkab kavaldama ja asi muutub
hullemaks.
“Õhtul teatab ta mulle, et läheb kell 22 sõbranna poole.
“Miks nii hilja?” pärin. “On vaja,” vastab ta. Selgitan, et ta on alles 13 ja
homme on koolipäev. “No ja mis siis?” kehitab plika õlgu. Ma ei luba ja kõik.
Tüdruk karjub mu peale, et olen nõme ema – teiste emad lubavad. Jään nõmedaks
ega lase. Kaari tuiskab oma tuppa. Järgmisel päeval ta koolist koju ei tule, ka
ööseks mitte. Saabub ülejärgmise päeva õhtul. Ja kujutage ette, mida ta tegi?
Sõitis “häälega” Tartusse, sealt samamoodi tagasi, ööbis ikkagi sõbranna pool ja
kooli ka ei läinud. Meil isaga on mõistus otsas,” räägib Kaari ema.
Isa-ema otsustasid tütre järgmine kord sõbranna juurde lasta. Mure jäi
ja nad helistasid. Mobiil ei vastanud.
Hiljem selgus: tüdruk oli
seltskonnaga Tallinnas kontserdil käinud, ei mingit sõbranna pool ööbimist.
Kaaril on perioodid, kus iga asi ärritab. Ta karjub koduste peale, ütleb
pahasti.
Viire (16) ema on samuti nõutu. Ta kasvatab tütart üksinda. See
pole kerge. Korraga on Viire avastanud, et pere keerukas majanduslik seis on ema
süü.
“Ütleb mulle otse näkku, et mina olen kõiges süüdi – pole osanud
õiget meest valida ja töökoht on ka nõmedast nõmedam,” jutustab naine. “Tema ei
valivat mingil juhul minu teed, tahab paremini elada. Tütar teeb mulle palju
haiget, kaotan tihti kannatuse ja kord karjusin: “Mine otsi oma idioodist isa
siis üles ja ela temaga!””
“Miks te peate teadma?”
Alari (15)
isa teatab, et pojaga ei saa enam rääkida. Kogu aeg on olnud hea kontakt, nüüd
leiab poeg, et vanemad ei pea midagi teadma.
“Küsin, kuidas tal koolis
läheb. Saan vastuseks: “Mis sa pärid, läheb, nagu läheb!” Selgitan, et ma ei
mõtle halba. “Seda enam,” vastab tema ja paneb oma toa ukse kinni,” kirjeldab
Alari isa sisu kaotanud vestlusi pojaga.
“Ühel päeval oli tal sõber
külas,” pajatab isa. “Tulime emaga koju, nemad hakkasid sõbraga välja minema.
Küsisin, kuhu. Poeg vastu: “Mis sa pärid, sa ei pea kõike teadma!” Ema lausus
omakorda: “Peame küll!” – “Kas ma olen teile jätkuvalt mingi tita või,” tõstis
poeg häält. See oli kuri. Jäime emaga jahmunult vait. Mis toimub? Tavalised
lihtsad küsimused, ja äkki selline suhtumine.”
Kaido (16) isa kõneleb,
kuidas leidis poja sõbra juurde ootamatut visiiti tehes eest purupurjus poja.
“Kaido ütles, et läheb sõbrale külla ja ööbib seal. Olime samal õhtul
emaga restoranikohad kinni pannud.
Nii kaheteistkümne-ühe vahel koju
naastes tuli mõte: laseme taksol poja sõbra maja ette sõita ja teeme nii-öelda
naljaviluks pistelise kontrolli. Pidime šoki saama: leidsime vaibal lesimas
maani täis Kaido. Tükk aega ei suutnud me talle jalgu alla saada.
Seltskonnas oli ka tüdrukuid, nad otsisid Kaido kingad üles. Sõber oli
ise niisama purjus, ainult et istus toolil ja magas, pea laual. Küsisime
tüdrukutelt, mida nad jõid. Tüdrukud ei teadnud. Poisid olevat käinud tagatoas
ja alati naerdes tagasi tulnud sõnadega: “Vaatame, mis saab.” Tüdrukud olid
pettunud: nemad lootnud ilusat omaette olemist ja tantsida.”
Airi (14)
isa muretseb: tütar valetab palju, võltsib hindeid, ei lähe kooli ja aina
kordab: “Jätke mind rahule! See on minu elu, kas te aru ei saa! Olen ma pidevalt
ülekuulamisel või?”
Ema muretseb: “Pole enam normaalset kontakti. Kuhu
see kadus? Mida mina ja mu mees peaksime tegema?”
Psühholoog Anne Toiger: nad ei mõista isegi, mis nendega
toimub
Täiskasvanuks saamise juurde viib paljudel noortel raske ja künklik tee. Nad
ei mõista isegi, mis nendega toimub. Ollakse iseendaga pahuksis, suhted
lähedastega halvenevad, õppimine kannatab.
Ka vanematele tundub, et nad ei oska enam õigesti käituda, normaalselt
toimivad vanemad olla. Tihti küsitaksegi: kas viga on minus?
Viga ei ole mõtet otsida, ka mitte süüdlase ja süü leidmisega aega raisata.
Parem oleks end ette valmistada vastava kirjanduse lugemisega, et oleks
probleemide tekkides vähemalt mingid teoreetilised teadmised.
Murdeikka jõuavad lapsed erinevas vanuses. Mõnel algab see 12-13aastaselt,
teisel paar-kolm aastat hiljem.
Vastuhakk kuulub murdeea juurde. Loomulik on ka tujutsemine. Teismelistele
meeldib vahel õnnetu olla. Kindlasti püüavad nad lõhkuda peres kehtivaid
reegleid ja piire. Soovitav on reeglite muutused koos lapsega läbi arutada.
Paremini kui käsk ja keeld toimivad ühised arutlused ja vastastikune austus.
Lapsed peavad ise õppima oma tegude eest vastutama. Ei ole vaja neid alati
kiiresti hädast välja aidata. Kindlasti olge oma nõudmistes järjekindel. Tugeva
vastupanu korral tuleks aeg maha võtta ja oma nõudmiste üle järele mõelda.
Mõnikord on hea endale teadvustada oma hirme ja halbu ootusi ning last rohkem
usaldada. Kui olete aastate jooksul oma lapsele õpetanud õigeid väärtusi, siis
eakaaslaste mõju neid täielikult ei muuda.
Tähtis on endale aru anda, et te ei suuda oma last igavesti kaitsta.
Kindlasti tuleb huvi tunda lapse elu ja tulevikuplaanide vastu, kuid ei tohiks
kõike maha teha ja oma seisukohti peale suruda.
Võimalikult palju oleks vaja last tunnustada ja kiita – sellel on parem mõju
kui kriitikal. Andke oma lapsele teada, et ükskõik millised teie suhted praegu
on, ikka hoolite temast ja armastate teda.
Ärge kartke abi paluda väljastpoolt perekonda, asjatundjatel on tihtipeale
oskusi, mida teie peate alles õppima.
|
