Autofirmad on selle nimel, et raputada end lahti Lähis-Ida naftašeikidest, asumas tootma mootoreid, mis kasutavad bensiini ja diislikütuse asemel etanooli. Seda saab näiteks kartulist, maisist ja nisust. | | | | VIIMASED KOMMENTAARID | Väga
effektiivse liikuri professori härra saaks, kui ta endale riputaks ette ja taha mõne olemasoleva aut...
maakas
100 aastat tagasi olid olemas meil praegu masskasutuses olevate tehnikaimede põhilahendused. Ideed o...
|
|
Aga professor Lust – nagu paljud veelgi kaugemale mõtlevad teadlased kogu maailmas – ei arva sugugi, et etanool oleks kuigi turgutav ravim energiavarude kahanemise leevendamiseks. Sest olgugi bensiinist odavam, pole selle kasutegur põrmugi etem kui neil bensiiniga töötavail sisepõlemismootoreil, millega sõidavad tänini Saabid, Fordid ja muud neljarattalised. Too kasutegur, laias laastus 30 protsenti, tähendab, et bensiinis peituvast keemilisest energiast läheb täie ette vaid napilt kolmandik. Enn Lust, Tartu Ülikooli füüsikalise keemia instituudi juhataja, töötab koos oma kuueliikmelise teadusrühmaga juba viiendat aastat selle nimel, et kergitada too kasutegur vähemalt kaks, koguni kaks ja pool korda suuremaks. Kõditav eesmärk See on eesmärk, mis peaks kõditama iga autoomanikku, kelle masin neelab Tartu katki kistud tänavail kümme ja pisut siledamatel maanteedel seitse-kaheksa liitrit kütust saja kilomeetri peale. Sest kui imeagregaat, mille kallal töötavad nii Lusti rühm kui ka kümned teised teadusüksused kogu ilmas, ükskord käiku läheb, peaks auto kütusekulu 100 km kohta kahanema linnas nelja-viie ja maanteel kolme-nelja liitrini. Ehk senisega võrreldes 2–2,5 korda. Suurem kasutegur ehk efektiivsus omakorda tähendab, et keskkonda saastavaid laguprodukte eraldub vähem. Imeagregaadi nimi on lihtne. Jätkem meelde: kütuseelement. Või kui teaduslikult täpne olla, siis: kõrgtemperatuurne tahkeoksiid – kütuseelement. Pikast heidutavast nimest hoolimata saab rahakotti ja keskkonda säästvat ning maailma energiadefitsiidist päästvat riistapuud kirjeldada ka meeleheitel koduperenaistele arusaadavas keeles. See on seadeldis, mille abil muudetakse keemiline energia elektriliseks ja soojuslikuks energiaks. Ehk kui kasutada kütuseelementi koduses majapidamises, saab selle abil triikimiseks ja kohvi keetmiseks elektrit ning toa kütmiseks soojust. Esialgu küllap müstilisena tunduvate kõrgtemperatuursete kütuseelementide suur eelis peitub selles, et neis saab kasutada igasugust kütust – peaasi, et need sisaldavad vesinikku. Kõlbab isegi mädamunalõhnaline mürgine divesiniksulfiid. Tappev temperatuur Aga samavõrd kui kütuseelement paistab paljutõotav, on ta esialgu üksjagu probleemne ja kapriisne. Peamine häda seisneb selles, et materjalid, mida kõrgtempe-ratuurses kütuseelemendis kasutatakse, kipuvad liiga kiirelt lagunema, märgib Lust. Süüdi on hirmsuur töötemperatuur, kuni 1100 kraadi. Lusti juhendatav grupp, kus argitegevust suunab teadur Gunnar Nurk, üritab tuua töötemperatuuri nii madalale kui võimalik, 600–650 kraadi kanti, et materjalid kauem vastu peaksid. Nad püüavad leida uusi asendusmaterjale, mida kasutades saaks elektrit ja soojust toota sama tõhusalt nagu seniste vanade materjalidega tuhande kraadi juures. Pikim test, mille Lusti töörühm on läbi viinud, ilma et kütuseelemendi omadused oleks alla käinud, on küündinud 5000 tunnini. Seega 200 päevani. «Rohkem pole aega olnud testida,» lisab Lust. «Ei jätku testimise süsteeme. See on kallis projekt.» Käärid sulavad Katsetused kõrgtempera-tuursete kütuseelementidega said Tartu Ülikoolis alguse 2001. aastal, kui erakapitalil põhineva aktsiaseltsi Elcogen (sõnadest Electricity Co-Generation, e.k elektri koostootmine) juhid pöördusid Lusti ja professor Jüri Tamme poole ettepanekuga moodustada vastav uurimisrühm. Lust oli Eestis õige mees, kellega ühendust võtta. Varem fun-damentaalelektrokeemiaga tegelnuna olid tal uueks ettevõtmiseks igati paslikud teadmised ja kogemused varnast võtta. Liiati oli Lust, kes saab pühapäeval 50, oma suutlikkust teadus-ja tehnoloogiapõllul tõestanud superkondensaatoreid arendades. Need on äärmiselt tõhusad impulssvooluallikad. Koguni nii tõhusad, et kui lasta vool kääride sisse, ei jää neist midagi järele – nad sulavad ära. Kui panna kõigest mõne tikutopsi suurune superkondensaator auto peale, ei teki ka kõige käredamas pakases raskusi, et diiselmootor käima lüüa. Nood superkondensaatorid, mis Lusti teaduslikul konsulteerimisel koostöös ASiga Tartu Tehnoloogiad kokku pandi, olid tema väitel võimsuselt ja energiatiheduselt maailmas parimad. Paremuselt järgmistest tervelt kolmandiku võrra üle, sest – vaevalt see isegi lahtiste kätega pereisadele midagi ütleb – tavalise nanopoorse süsiniku asemel kasutati neis kitsa poorijaotusega süsinikku. Üüratu hind Takistus, miks superkondensaatorid talviti veel autoomanike käivitusmuresid ei kergenda, seisneb nende liigses kalliduses. Lust pakub, et valmistamishind peaks kukkuma korda neli-viis, enne kui suurtootmine end ära tasuks. Samasugune takistus – ülemäära kulukas tootmine – ei luba vähemasti lähiaastail loota, et vähetõhusad sisepõlemismootorid saaks asendada kaks korda tõhusamate kütuseelementidega. Neid peaks suutma viis, kui mitte koguni kümme korda odavamalt kokku panna, et masstootmine võiks alata.
> Loe edasi |
