Meie reisiseltskonna lähtekohaks kilomeetritepikkusele teekonnale mööda Suur-Emajõe vanu jõesänge kujuneb Käreve teemaja. Saame oma käsutusse amfiibsõidukid, mis võimaldavad vältida Karisto soo jalgsi läbimist. Liikurmasinad kuuluvad looduskaitseühingule Kotkas, kelle majandada on suur hulk Alam-Pedja looduskaitsealast.Ühingu juhataja Robert Oetjeni ja Eesti esimese loodusvahi Jüri Ketneri sõnul ei kohta nende kandis just palju matkajaid. «Talumehed on rääkinud, et nõukaajal karjatati siin lehmi ja tihti juhtus, et pärast ööpikkust vihmasadu oli mõni lehm kõrini soomulda vajunud,» manitseb Oetjen meid ettevaatusele. Kaitseala, mida mööda liigume, on üks omanäolisemaid Euroopas. Looduskaitsealana alustas Alam-Pedja 1994. aastal ja kolm aastat hiljem liideti see rahvusvahelise tähtsusega märgalade hulka. Siin on kokku loetud 196 linnuliiki ning metsatukkades kohatud pea kõiki Eestis elavaid loomaliike. Oetjen räägib, et kaitsealal on praegu kaks suuremat probleemi – röövpüüdjad vanajõe (Suur-Emajõe osa – toim) sängides ning võitlus missiooni kestmajäämise eest. «Ligi seitse aastat tagasi alustatud töö sajanditevanuste luhaniitude taastamise nimel peab olema jätkusuutlik ja riigi kindla rahalise toetusega,» lisab ta. Loodusvaht Ketneri jutu järgi on looduskaitsjad viimastel aastatel kogenud meeldivat koostööd nii matkaliste kui ka harrastuskaluritega, kes on teavitanud ametiasutusi ebaseaduslikest metsaraietest, jahiloata küttijatest ja röövpüüdjatest vanajõe sängides. Siinsest väärt looduskeskkonnast oskavad lugu pidada ka Lääne-Euroopa inimesed, näiteks möödunud aastal külastasid looduskaitseühingu Kotkas looduskooli rühmad Saksamaalt ja Inglismaalt. «Nad käivad siin talgutel. Aitavad heina kokku kuhjata ja mitmesuguseid maaparandustöid teha. Neile on see puhkus, mitte töö,» selgitab Oetjen. Peamine, mis välismaalasi siinkandis võlub, on vaikus, samas ei taheta harjuda meie talurahvalike kommetega. Oetjeni jutu järgi pidid nad sakslasi igal õhtul kilomeetrite kaugusel asuvasse eurotualetti sõidutama, kus nad said duši all ja WCs käia. «Emajõe pruun vesi tekitas neil mitmeid foobiaid, kardeti nii vees pesitsevaid krokodille kui ka malaariat kandvaid moskiitosid,» naljatleb looduskaitseühingu juhataja. Eestlaste köetud sajakraadine saun tundus sakslastele aga õõvastavalt sadistlik ja tervist kahjustav. Looduskaitseühingu heast tööst Alam-Pedja kaitsealuste luhaniitude majandamisel annab tunnistust tõsiasi, et 2002. aastal ehitasid nad oma raha eest ja Euroopa Liidu fondide abiga Palupõhja looduskooli, kus nüüd korraldatakse bioloogiaõpetajate koolituskursusi ning looduslaagreid ümbruskonna õpilastele. Et Alam-Pedja looduskaitsealustest luhaniitudest parimal viisil osa saada, soovitab Oetjen tulla oma väikepaadiga Võrtsjärvest mööda Suur-Emajõge otse kaitsealade jõgedele. Siinsele kaitsealale on loodud ka kaks matkarada, seitsme kilomeetri pikkune Kirna matkarada ja ligi viiekilomeetrine Selli-Sillaotsa loodusrada. Tartu maanteelt tulles pääseb autoga mõlema rajani ning olemas on nii parkimisvõimalused kui ka telkimisplatsid. Kokkuvõtvalt võib Võrtsjärve-äärsete kaitsealade kohta öelda hingeravi – muremõtted kasvavast töökoormusest ja muust stressitekitavast on kindlad kaduma, kui leiad end keset piiritut niidumaad, allpool kotkaid ja pilvi, nautimas vaikust ja rahu. IaI
Alam-Pedja pindala: 310 km2 (Võrtsjärve-suurune, hõlmab Viljandi, Tartu ja Jõgeva maakonda) veestik: kokku 115 kilomeetrit jõgesid peamised väärtused: - üle 2000 lauka ja älve - suurimad Eesti jõed läbivad kaitseala - latika ja haugi peamine kudemispaik - kuni 30 kalaliigi kodupaik - arvukas särje ja ahvena kogukond - parim Rohunepi pesitsuspaik maailmas - rukkirääkide arvukus suurem kui Hollandis - suurim kotkaste ja kakuliste kogukond Eestis |
