|
Tartu ülikooli kliinikumi vanemarst-õppejõu ning endokrinoloogi Tarvo Rajasaluga vestles Sakala. Teadlased on öelnud, et selle sajandi esimese
kümnendi jooksul kasvab arenenud riikides diabeetikute arv kaks korda. Kuidas on
olukord Eestis? Eestiski suureneb suhkruhaigete hulk, kuid hinnangud on ligikaudsed. Täpne statistika eeldaks diabeediregistrit.Kindlasti tuleb eraldi rääkida esimest ja teist tüüpi diabeedist. Esimene
on enamasti lapsi ja noori ohustav autoimmuunne haigus, mille käigus
immuunsüsteemi häire tõttu hävitatakse insuliini tootvad kõhunäärme
rakud. Selle üks iseloomulikumaid tunnuseid on insuliinisõltuvus: kõik
haiged vajavad haiguse diagnoosimise hetkest püsivat ravi insuliiniga. Lapseeas
algava esimest tüüpi diabeedi kohta on üsna täpsed andmed: viimase 15
aasta jooksul on Eestis haigestumus tõusnud umbes 1,6 korda. Teist
tüüpi suhkruhaigus tekib üldjuhul vanemas eas ja ülekaalulistel
inimestel. Selle korral toodab kõhunääre küll insuliini, kuid kudede
tundlikkus insuliini suhtes on langenud ning veresuhkru tase on liiga
kõrge. Teist tüüpi diabeeti on algul võimalik ravida tablettidega, kuid hiljem võib ka selle puhul vaja minna insuliinravi. Kas esimest tüüpi suhkruhaigusest on võimalik
hoiduda? Tundub,
et mitte. Üldistatult võib öelda, et pool haigusriskist on seotud
geenide, pool keskkonnafaktoritega. Seda illustreerib kõige paremini
näide, et kui geneetiliselt täiesti ühesugustest ühemunakaksikutest
haigestub üks lapseeas diabeeti, siis teise kaksiku haigestumise
tõenäosus on kuni 50 protsenti. Enamikul esimest tüüpi
suhkruhaigete lähisugulastel diabeeti pole, nii et ikkagi määrab
keskkond väga palju. Kahjuks on sellega seotud riskifaktoritest vähe
teada. On andmeid, et rolli mängivad viirusinfektsioonid ja toitumine. Kui vanalt esimest tüüpi diabeeti
haigestutakse? Varem
juhtus see põhiliselt teismeliseeas, praegu on haigestumus kõige kõrgem
vanusegrupis viis kuni üheksa aastat. Tuleb aga ette, et haigestuvad
isegi nooremad kui aastased lapsed. Kuidas seda haigust ära tunda? Esmasümptomid on janu, uriini hulga suurenemine ja kehakaalu langus. Perele on selle diagnoosi teadasaamine
raske. Kindlasti.
Esimene reaktsioon on vapustus ning järgneda võivad enesesüüdistus ja
masendus. Pere vajab nii arstide kui sugulaste tuge. See haigus muudab lapse ja tema vanemate elu tunduvalt, aga sellega on võimalik kohaneda ja hakkama saada. Kas sellega, kuidas diabeedihaiged oma seisundit
jälgivad, võib rahule jääda? Kahjuks
on Eestis sellega kehvad lood. Minu seisukoht on, et iga päev tuleb
kolm-neli korda glükomeetriga oma veresuhkrut kontrollida, siis saab
insuliini manustada piisava täpsusega. Minu vastuvõtul käis just
üks tütarlaps, kes on olnud haige kolm aastat. Tema kontrollib oma
veresuhkrut kolm korda päevas ja suudab seda hoida terve inimese omaga
samal tasemel. Temal praegu küll mingit tüsistuste hirmu ei ole. Tuleb
kiita Eesti haigekassat, kes on viimase aasta jooksul leidnud raha, et
kompenseerida esimest tüüpi diabeediga lastele 90 protsendi ulatuses
kuni 1200 testriba ja täiskasvanutele kuni 600 testriba aastas. Ühe
riba hind jääb 6 ja 8 krooni vahele. Kas hoolikas enesejälgimine annab alati nii häid
tulemusi? Mõnikord
on tegemist labiilse diabeediga. Siis on normikohast veresuhkru taset
raskem saavutada, aga on võimalusi, kuidas sellega siiski enam-vähem
toime tulla. Insuliinravis on kaks komponenti: basaalinsuliin,
mida organism vajab pidevalt, ka öisel ajal, kui patsient ei söö, ning
boolusinsuliin ehk söögieelne insuliin, mis on vajalik selleks, et
omastada söögiga saadud süsivesikud. Praeguse insuliinravi
skeemid koosnevad ühest või kahest pika toimega basaalinsuliini süstist
ja tavaliselt kolmest insuliinisüstist, mida patsient manustab enne
põhisööke. See skeem on küllalt paindlik. Kui on kiire päev ega
õnnestu lõunat süüa, ei ole vaja boolusinsuliini süstida. Kui süüakse
vaid kerge eine, saab seda süstida vähem. Kui mõõtes avastatakse, et
veresuhkur on ootamatult tõusnud, on võimalik süstida lisaühikuid. Pumbaravi
puhul manustab pump programmi alusel basaalinsuliini ööpäev läbi. Iga
kord enne sööki mõõdab patsient veresuhkrut ja otsustab, kui palju
boolusinsuliini annustada. Kas pumbaravi ei oleks lahendus ka labiilse
diabeedi põdejatele? Tean
Eestis ühte täiskasvanut, kes seda kasutab tänu sellele, et vald maksab
pumbatarvikud kinni. Tema näitajad on viimase aasta jooksul tänu
pumbale küll tunduvalt paranenud. Pumbaravi on kallis. Kõige
lihtsam pump maksab 20 000 krooni, tarvikutele kulub 2500 krooni kuus.
Kuni 19. eluaastani kompenseerib niisuguse ravi haigekassa. Praegu
taotleme, et pumpasid saaksid kasutada ka rasedad ja patsiendid, kes on
lapseeas sellega alustanud. Teist tüüpi diabeet ei anna endast nii kiiresti
märku. Teist
tüüpi diabeedi diagnoosimine on raske, sest selle kulg on aeglane ja
hiiliv ning haigestunu ei taju sümptomeid. Nendega harjutakse, näiteks
ei panda tähele suurenenud janutunnet. Sageli avastatakse haigus
nii hilja, et on juba välja kujunenud sellega seotud tüsistused.
Näiteks tuleb ette, et diabeedi avastab silmaarst, kes leiab
silmapõhjades diabeedile omaseid muutusi. Inimesed, kes on
ülekaalulised ja kelle perekonnas või lähisugulastel on diagnoositud
teist tüüpi diabeet, peaksid mõtlema selle haiguse võimalikkusele. Seda
nimetatakse küll elustiilist tingitud haiguseks, aga pärilikkuse osa on
päris suur. Kui mõlemad vanemad on haiged, on järglasel oht haigestuda
teist tüüpi diabeeti 40 protsenti. Need inimesed peaksid
kindlasti laskma perearstil mõõta veresuhkrut ja kui selle väärtus on
piiripealne (5,6 ja 7 mmol/l vahel), tuleb teha glükoosi tolerantsuse
test. See annab juba selge vastuse küsimusele, kas haigust on või pole. Teist
tüüpi diabeedi ärahoidmiseks on tarvis mõelda, milliseid muudatusi teha
oma eluviisis: tuleb normaliseerida kehakaal ja toituda tervislikult,
hädavajalik on sobiv füüsiline koormus. Millised on diabeedi põhilised
tüsistused? Mõlemal
tüübil on need suhteliselt sarnased. Eelkõige on ohus silmapõhja ja
neeru veresooned ning perifeerne närvisüsteem, just jalanärvid. On
ka mittespetsiifilised tüsistused, mille puhul ravimata või puudulikult
ravitud diabeet aitab kaasa teiste terviseprobleemide kiiremale
väljakujunemisele. Eelkõige on need tingitud ateroskleroosist ja
hõlmavad kogu organismi veresooni. Kaugtagajärjed võivad olla
jalagangreen, südameinfarkt või ajuinsult. Kas alkoholism põhjustab suhkruhaigust? Alkoholism
võib põhjustada kroonilist kõhunäärme põletikku, mis kahjustab ka
insuliini tootvaid rakke. Kulult sarnaneb see esimest tüüpi diabeediga
ja väga sageli tekib insuliinravi vajadus. Raviga saab tunduvalt
parandada patsiendi elukvaliteeti, kui ta oma elukombeid muudab. Tihti
saab haigestumine pöördepunktiks ning inimene mõistab, et on viimane
aeg alkoholist loobuda. Alkohol pole diabeetikutele täiesti
keelatud: mõni õlu või mõni pokaal veini kord-paar nädalas on lubatud.
Aga patsient ei tohi olla joobes ega pruukida alkoholi iga päev. Mida ütlete suitsetamise kohta? Suitsetamine
ja diabeet ei sobi omavahel kohe üldse kokku, sest mõlemad on
südame-veresoonkonna haiguste riskifaktorid, mis summeerudes viivad
raskete tüsistusteni. Mida uut on diabeedi ravisse tulemas? Püütakse
arendada pumpasid nii, et need muutuksid rohkem või vähem kunstlikuks
kõhunäärmeks. On süsteeme, mis mõõdavad kogu aeg veresuhkrut: naha alla
viiakse sensor ja veresuhkru tase fikseeritakse viieminutiste
intervallidega. Uuema süsteemiga saab pumbale sisestada teatud
algoritmi järgi patsiendi insuliinivajadust arvestava programmi, mis
veresuhkru väärtust mööda annustab sobiva koguse insuliini. PANE TÄHELE •
Kui diabeet on juba diagnoositud, ei tohi olla rahul veresuhkru
väärtusega 9—10 mmol/l. Patsiendid kipuvad pidama 10 mmol/l maagiliseks
piiriks, mõeldes, et alles üle selle on näitaja kehv. Tegelikult peaks
veresuhkur olema kõigil diabeetikutel nii normilähedane kui võimalik. •
Praegu hüvitab haigekassa ka tablettravi saavatele teist tüüpi
diabeetikutele 100 testriba aastas. Sellest piisab adekvaatse
veresuhkru omakontrolli tegemiseks. Veresuhkru väärtused tühja kõhuga
ei tohiks olla üle 7 mmol/l. Kui need on kõrgemad, tuleb minna arsti
juurde ja vajaduse korral muuta ravi. • Kõige parema pildi
diabeedi kompensatsioonist annab glükosüleeritud hemoglobiini
määramine, mida tuleb teha vähemalt poole aasta järel. See näitaja
peaks olema kindlasti alla 7 protsendi. • Kord aastas peab diabeetik käima silmaarsti juures. Õigeaegne ravi hoiab ära halvad tagajärjed. • Et kompleksselt hinnata kõiki võimalikke tüsistusi, tuleb kord aastas käia endokrinoloogi juures. Allikas: Tarvo Rajasalu |
