Gruusia noor ja kuumavereline president Mihhail
Saakašvili lubab, et kolme aastaga teeb Gruusia oma arengus meeletu hüppe ja on
Euroopa Liidu liikmesriik. Temale endale on aga eriliselt sümpaatne hoopis
Ameerika, kirjutab Pärnu Postimees.
Pessimistid ütlevad, et imet ei sünni, areng tuleb raske ja aeglane.
Optimistid väidavad, et peab ise uskuma, siis saab Gruusia kõige raskemast üle
viie aasta jooksul.
| | | | VIIMASED KOMMENTAARID | Andres
Tahaks ka sinna minna oma autoga, ag tükk Venemaad on vahel. Siis tuleb ilmselt läbi Türgi minna. Ag...
Tiina
Jõudu neile raskes ja okkalises mäkketõusus.
|
|
Gruusia tõuseb tuhast
Gruusia ajaloolist hiilgust on raske taastada. Isegi Nõukogude Liidu
perioodil arendati Thbilisit ja Musta mere äärset Bathumit kasvuhoone meetodil.
Tänapäeval näeb Gruusia välja kohati kui sõjast laastatud. Vaatamata sellele, et
lahinguid toimunud pole.
Gruusia on Venemaa suunal täielikus blokaadis. Sinna ei lenda lennukid, ei
toimu kaubavahetust, piiripunktides on tee üles kaevatud. Abhaasia ja
Lõuna-Osseetia on kaartidel küll veel Gruusia osad, kuid reaalselt Moskva
täieliku kontrolli all. Mõistame, et suhted Venemaaga saavad olla veelgi
keerulisemad kui praegu Eestil.
Ja kõigest hoolimata oli eelmisel aastal majanduskasv 9,4 protsenti, 2007.
aasta kasv võib tulla isegi 15-16 protsenti.
Adžaaria ja Abhaasia laastas 1993 Vene sõjavägi. Kinnisvara ja muid rikkusi
ärastasid 1990. aastatel ka grusiinidest ärimehed. Bathumi pani tasku Adžaaria
venemeelne vürst Aslan Abašidze. Selle piirkonna võttis Gruusiale tagasi alles
nüüdne president Mihhail Saakašvili. Teisel katsel.
Kuid imed siiski sünnivad. Thbilisis ja Bathumis on vast valminud uus
lennuväli. Eesti ja Gruusia presidendi lennuk oli esimene Boeing, mis kuumale
asfaldile maandus, teerullid kahel pool maandumisrada.Tuntud hotelliketid
Sheraton, Marriott ja Radisson avavad üha uusi hotelle.
Grusiinid on loonud oma veinitööstuse, mis kasutab ära suure osa
viinamarjasaagist. Kinnisvara pakuti Eesti ärimeestelegi, ikka 2000 dollarit (24
000 krooni) ruutmeetri eest, sõltumata ehitisest. Kallis, kui arvestada, et
enamasti olid järel vaid murenenud seinad. Pakuti ka suuremat maatükki
Thbilisist veidi eemal, 15 dollarit (180 krooni) ruutmeeter. Minu teada kaubaks
siiski ei läinud.
Salakohtumine Eduard Ševardnadzega
Riigivisiidi ametlikus programmis seda kohtumist ei ole. Kaheksa Eesti
ajakirjanikku viiakse otsekui poolsalaja Thbilisi äärelinna valitsuse
residentsi, mis on antud Gruusia ekspresidendi Ševardnadze käsutusse.
Mitmemeetriste raudväravate ees karjuvad naised mustas, nimetades suurt
eksjuhti terroristiks ja mõrtsukaks. Mille eest, jääb selgusetuks, sest
ekspresidendi turvameeskond küsimusele ei vasta. Alles hiljem vihjati, et tegu
oli kunagi tapetud opositsiooniliidri Gamzahurdia lese organiseeritud
meeleavaldustega, et Ševardnadze ei saaks surmani rahu.
Meid otsitakse põhjalikult läbi. Mobiiltelefonid peab ära andma.
Fotoaparaatidest tuleb teha proovilask, et oleks üheselt selge, et see on
kaamera. Meie kottidest ja taskutest midagi keelatut ei leita. Värava juures
tegutseb politsei, rõdult jälgivad toimetamist püstolite ja raadiosaatjatega
relvastatud erariides mehed. Näib, et turvameeskonda kuulub kokku kümmekond
meest.
Lõpuks on luba edasiliikumiseks käes. Rohelusse peituvas aias on mitu hoonet,
vasakul on hallist marmorist memoriaal, kuhu ekspresident mattis oma abikaasa.
Maja, kus Ševardnadze oma päevi veedab, on väljast tagasihoidlik. Sees on tunda
möödunud aegade hingust ja hiilgust. Turvamees, kabuur teksaste vööl, avab tema
kabineti ukse.
Ševardnadze tervitab meid kõiki kättpidi ja palub istuda mustadesse
nahktoolidesse. Laual on kaks pudeli Boržommi.
Alguses jätab Ševardnadze väga väsinud mulje, kõne on aeglane. Miski ei
meenuta meest, kes Nõukogude Liidu mõjuvõimsa välisministrina (1985-1991)
hirmutas maailma, talitses Ameerikat, ühendas Saksamaad, inimest, kes kümmekond
aastat valitses riigipeana iseseisvas Gruusias.
Pikapeale Ševardnadze elavneb, naerab, žestikuleerib. Ta elab minevikus.
Päevapoliitilised küsimused Eestist ja Gruusiast tõrjub ta viisakalt. Teame, et
vaikiv kokkulepe president Saakašviliga ei luba tal sekkuda tänapäeva.
Sellepärast räägib Ševardnadze pikalt oma kohtumistest Ameerika presidendi
Ronald Reaganiga. Näib, nagu olnuks nad väga suured sõbrad. Ševardnadze: «Ma ei
tea ühtegi teist inimest, kes suutnuks rääkida nii palju anekdoote kui tema.
Poliitikast, naistest …
Ükskord sõitsid minu juurde Ameerikast ajakirjanikud. Tahtsid, et meenutaksin
midagi Reagani elust tema peatse surma puhuks. Ütlesin viisakalt, et meil pole
kombeks elusale inimesele nekroloogi kirjutada. Nemad jälle, et see on kindel:
ta elab veel vaid päev või paar. Andsin järele ja hakkasin meenutama. Lõpuks
nutsin ise ka. Reagan elas pärast veel üle kahe aasta.»
Küsi mida tahes, teine teema, mille juurde Ševardnadze ikka ja jälle tagasi
tuleb, on kahe Saksamaa ühendamine. Tema nägemus on ühene: Saksamaa ühendasid
tema ja Gorbatšov. Helmut Kohli osa ei olnud nii suur. Vahepeal püüdis Kohl
isegi kõike ära rikkuda, nimetades Gorbatšovi Goebbelsiks.
> Loe edasi |
