Reis

Tähtsam kui rahvuslik kogutoodang on inimeste üldine õnnetunne. Nii arvatakse Bhutanis, maailma viimases ja ainukeses budistlikus kuningriigis.

Ma pole kusagil mujal kohanud nii palju siiralt naeratavaid ja sügavat rahu kiirgavaid inimesi kui selles igilumega kaetud mäetippudest piiratud riigis, mille elatustase on meie omaga võrreldes tunduvalt tagasihoidlikum. Ametliku statistika järgi on Bhutan üks maailma vaesemaid riike ja seal pole mugavusi, milleta Eestis inimesed elu ettegi ei kujuta.

Seda, et Bhutan on sügavalt budistlik riik, on tunda kõikjal. Budisti silmis on elu püha ning inimeste ja sugude võrdsus loomulik ja vaieldamatu. Karma ring on tõsiasi ja sellega arvestamine jätab jälje igapäevaellu. Näiteks ei püüa budist ülipuhtas mägijões ohtralt leiduvat kala — iial ei või teada, kes oli kalas peituv hing oma eelmises elus.

Küllap sellest tuleneb ka bhutanlaste rahu. Budist lepib vähesega, ta on rahujalal iseenda ja ümbritsevaga, sest ainult nii on võimalik ka järgmises ringis tasakaalustatud ja õnnelikku elu elada.

7000-meetriste puutumatute lumetippude vahel orgudes valvavad dzongid, iidsed kloosterlinnused, rahva rahu ja heaolu üle. Sajandite jooksul ei ole ükski võõrvõim suutnud Bhutani vallutada. Ei saanud sellega XVII sajandil hakkama mongolid ega XIX sajandil inglased.

Pühakojad vaid budistidele

Suursugustes dzongides ei hoita tänapäeval enam välisvaenlase kartuses toiduvarusid ja relvi, vaid need on piirkondlikud võimukeskused. Seal töötavad meie mõistes maavalitsus, kohus ja katastrid, aga kindlasti ka klooster oma kooliga.

Enamikku pühakodadest ei ole mittebudistidel asja ning neis vähesteski, kuhu mul õnnestub siseneda, on pildistamine ja filmimine rangelt keelatud. Aga sest polegi lugu, sest kõige mõjusamad emotsioonid võõraist paigust jäädvustan niikuinii oma sisemisele kõvakettale, kust neid ei võta miski.

Vähe inimesi, palju aega

Olgugi et Himaalaja maastikud erinevad siinseist tohutult, tabab mu silm järsku midagi tuttavat. Mäenõlvadele laiali pillatud talud jätavad uskumatult koduse mulje. Aasia nii tavalisi tihedalt paiknevaid ja ülerahvastatud külasid Bhutanis ei kohta. Naabrite vahel on piisavalt hingamisruumi, just nii nagu meil siin põhjamaises Eestis. Kõuedraakoni maa rahvaski on ju maarahvas, nagu olime kunagi meie.

Hooned, tõsi küll, on meie omadest täiesti teistsugused. Tüüpiline Bhutani talumaja on kolme- kuni neljakorruseline. Esimesel korrusel on laut, teisel ait ja värkstuba, kolmandal köök ja elutuba ning neljandal külalistetuba ja kodukabel. Ära on kasutatud ka katusealune, kus tuultele avatud räästa all kuivatatakse vilja.

Peres elab mitu põlvkonda koos ja kui olemine kitsaks läheb, ehitatakse enam-vähem samasugune maja talgute korras kuhugi talumaa teise serva või ostetakse selleks tükk maad juurde.

Inimesi on Kõuedraakoni maal vähe, maad ja aega suhteliselt palju. See annab Bhutanile isepärase rütmi. Kõik tundub käivat mingis tabamatus, justkui kaks ja pool takti aeglasemas rütmis kui mujal maailmas. Seejuures pole rütm sugugi mitte laisk. Tundub, et see on müstiline, ainult Bhutanile omane iidsetest mägedest tulvav budistlik rahu ja mõnus elu kulgeda laskmine, mis paratamatult ka Läänest pärit külalisele külge hakkab.

Sisemine rahu ja talitsetus

Ühel hetkel taban end tundelt, et minulgi ei ole kuhugi kiiret. Kaob paanika, et kuhugi ei jõua või et midagi jääb nägemata.

Tähtsaks muutuvad hoopis sisemine rahu ja talitsetus. Harmoonia, mis valitseb inimese sees, inimese ja looduse vahel ning inimese suhetes aja, ruumi ja teiste inimestega. Siirus ja heatahtlikkus.

Ma naeratan vastu pöetud pea ja punase hõlstiga noviitsidele ja munkadele, rahvarõivaid kandvatele meestele ja naistele väikelinna turul ning muidugi lastele, kes erinevalt oma eakaaslastest teistes Aasia maades ei luni raha või maiustusi ning on valmis minu fotoaparaadi ees kas või kümme pikka minutit järjepanu poseerima.