Siseministeeriumi rahvastikuregistri büroojuhataja Aire Leht selgitas, et sellist mõistet nagu sissekirjutus tänapäeval ei tunta, selle asemel on tegemist elukoha registreerimisega rahvastikuregistris. | | | | VIIMASED KOMMENTAARID | Mina
Vanasti oli sissekirjutus kohustuslik ja selle puudumine ning elamine mingil muul aadressil tõi kaas...
paper on ka hea aga tahaks natuke rohkemat
Soodustused kaasnevad pigem sellele omavalitsusele kuhu piirkonda elama asutakse..vastu saadakse ikk...
|
|
Vanasti oli sissekirjutus kohustuslik ja selle puudumine ning elamine mingil muul aadressil tõi kaasa karistuse. Tänapäeval on kohustuslik küll elukoha registreerimine, ent selle puudumise eest ei karistata. Uuest elukohast tuleb teada anda 30 päeva jooksul pärast sinna kolimist. Toetused motiveerivad Oma elukoha teaadaandmisest on Lehe sõnul inimesele palju kasu, kuigi paljud ei pruugi sellest esmahetkel aru saada. Ennekõike kasutavad rahvastikuregistris olevat aadressi riigiasutused, näiteks ministeeriumid, kohtud, politsei jt. «Kui inimene pole oma elukohta teatanud, jääb ta nende infost ilma,» nentis Leht. Teiseks tulevad rahvastikuregistris kirjas olevale aadressile valijakaardid, mis annavad teada, kus valimisringkonnas valimas käia. Kolmas ja olulisim aspekt on aga see, et elukoha registreerimine mõjutab kohalikke omavalitsusi ja nende tulubaasi. «Omavalitsusele on oluline, et piirkonnas elavad inimesed oleks oma elukoha ka registreerinud, sest sellest sõltub kogu nende elu, nende eelarve, mis mõjutab kõike muud – lasteaedu, koole, teid jms. Selle kõige planeerimiseks ja rahastamiseks on vaja teada, palju inimesi piirkonnas elab,» selgitas Leht. Lisaks pakuvad kohalikud omavalitsused oma elanikele mitmesuguseid toetusi ja soodustusi, näiteks sünnitoetust, kooli- ja lasteaiatoidu toetust, eelisjärjekorda lasteaia- või koolikoha saamisel, ühistranspordi soodustusi jne. Konkreetsed soodustused saab teada igast kohalikust omavalitsusest. Lehe sõnul ongi taolised toetused välja mõeldud selleks, et motiveerida inimesi end mingi piirkonna elanikuks registreerima. «Ent kindlasti ei toeta me põhimõtet, et elukohta hakataks registreerima selle järgi, kust rohkem toetust saada, kuigi ei saa välistada, et nii tehakse. Seaduse mõte ja nii isiku kui ka riigi huvi on siiski, et elanikud registreeriksid rahvastikuregistris ikka oma tegeliku elukoha,» ütles Leht. Et lapse elukoht märgitakse vanemate järgi, välistab see võimaluse, et mujal elavad inimesed registreerivad lapsed mingi kohaliku omavalitsuse elanikuks eesmärgiga saada neile teatud toetusi ja soodustusi. Alaealise lapse elukoha registreerimist endast erineval aadressil võib taotleda vaid erandjuhul, näiteks kui vanemad elavad maal, laps aga saadetakse õppima linna ja ta elab põhiliselt hoopis vanaema juures. Lehe sõnul on elukohta rahvastikuregistrile teatada väga lihtne. Selleks tuleb minna kohalikku omavalitsusse, mille piirkonda koliti, ja täita elukohateade. Uue aadressi teatamisel on vanaga lõpp, nii et piisab ühest teatamisest. Elukohateate võib ka internetist välja printida ja posti teel saata. Ei pea olema omanik Elukoha registreerimisel pole mingeid reegleid. Näiteks ei pea olema korteri omanik, vaja läheb vaid korteriomaniku nõusolekut ehk allkirja või üürilepingu koopiat. Lehe sõnul ei tasu korteriomanikel karta olukorda, kus üüriline on märkinud tema korteri oma elukohaks. «Sellest ei sünni korteriomanikele mingit kahju ega kohustusi, pigem on see vastutulek teisele. Aina vähem juhtub ka seda, et mingi maks määratakse korteris elavate inimeste pealt,» ütles Leht. Kui aga üüriline kolib välja ja «unustab» end rahvastikuregistri järgi elama vanasse korterisse, on korteriomanikul õigus nõuda tema nii-öelda väljakirjutamist. Lehe sõnul ei tea paljud sedagi, et uus elukoht tuleb teatada endise piirkonna kohalikule omavalitsusele ka välismaale kolides. Kui see kolimistuhinas ununema kipub, saab asja korda ajada saatkonna kaudu. Seda, et rahvastikuregistrist võiks andmed kuhugi levida, Lehe jutu järgi karta ei tasu, andmeid avalikustatakse vaid riigiasutustele, ent mitte eraisikutele. Annika Tellissaar kolis 2005. aasta novembris elama Tartu lähedale Nõo valda, mille pere enda elukohana ka rahvastikuregistrisse registreeris. Lapsed hakkasid käima koolis Tartus ja vald maksis nende kui oma elanike koolisõidu kulud kinni. «Sõit linna maksab 15 krooni, tagasisõit sama palju, kahe lapse pealt teeks see päevas 60 krooni,» nentis Tellissaar. Ka tuli perele üllatusena, kui vald maksis aasta lõpus lastele 500 krooni toetust. See ja bussisõidu kinnimaksmine on Tellissaare sõnul vallas elamise meeldivad lisaboonused. «Aga vaevalt valib keegi elukohta vastavalt sellele, et sealt või sealt saab rohkem soodustusi ja toetusi,» mainis naine.
Kohila vald meelitas auhindadega Läinud aasta lõpus korraldas Kohila vald kampaania «Tule Kohila valla elanikuks». End kahe kuu jooksul valla elanikuks registreerinutele pandi välja kinkekaardid ja üks 25 000-kroonine peaauhind. Valla arendusnõunik Rando Lai ütles kampaania tagamaid selgitades, et kõik vallad võistlevad inimeste pärast, sest nendega kaasneb mingil kujul raha – maksudena, riigi toetusena jne. «Me ei eeldanudki kampaaniat korraldades, et meile hakkab Võrust elanikke tulema, pigem tahtsime, et kohalikud, kes siin nagunii juba aastaid elavad, märgiks selle ka rahvastikuregistris ära,» ütles Lai. «Tahtsime, et inimene, kes tarbib meie avalikku ruumi, panustaks ka selle ülesehitamiseks.»
> Loe edasi |
