Too

Väike-Maarjas elav Ivar Lass (62) on tuntud kui mälumängur ja hinnatud pillimees. Pikalt muusikuteelt on tal pajatada muhedaid mälestusi.

Musitseerimisega on mees tegelenud pool sajandit. Kuraditosina jagu aastaid teenis ta leiba kutselise pillimehena restoranides, kirjutab Virumaa Teataja. 

Igal ajastul on oma võlu ja valu. Ka aastatel 1969ndast kuni 1982ni, kui pilli sai puhutud legendaarses Tapa restoranis, mis siis oli kuum koht.

Pillimehed on teadagi õrnema soo hulgas popid ja hinnatud. Kindlasti olid teilgi omad austajad. Meenutage nendest mõnda koloriitsemat?

Tõsi see on. Austajannasid tuli ikka ette. Aga mina olin selles suhtes võib-olla erakordne pillimees, et oma abikaasale ma nendega truudust ei murdnud. Olen kord juba selline kindlameelne.

Kuid kingitused võtsin vastu. Mul oli austajanna, kes järjekindlalt kinkis mulle õhtu lõpul šampanjapudeli. Ja selle asetas ta galantselt minu saksofonitorusse. Koht oli küll veidi šokeeriv. Kuid kelmika daami peale üks ontlik pillimees ei vihasta.

Kuidas algas teie muusikutee?

Sellest on möödas nüüd rohkem kui pool sajandit. Esimene pill, millel ma mängima õppisin, oli viiul. Olin 11aastane. Ja viiul, millel mängima õppisin, oli mu isa meisterdatud.

Isa oli teil järelikult kuldsete kätega meistrimees.

Väga lahtiste kätega. Kõik meie kodu mööbel oli tema tehtud. Mitu maja ehitas valmis.

Meisterdas pille. Minule tegi ta viiuli. Ka kandle ja mandoliini valmistamisega sai ta hästi hakkama.

Mis puust see viiul tehtud oli?

Tegelikult valmistas isa mulle koguni kolm viiulit. Põhi oli neil tehtud vahtrast ja kaas kuusepuust. Kolm viiulit tegi isa mulle sellepärast, et meistrimehena soovis ta valmistada aina täiuslikumat pilli. Ja järjest paremini need viiulid tal välja tulid.

Ja isa valmistatud viiuliga läksite ka muusikakooli.

Nii see oli. Tegelikult häbenesin ma viiulit. Pidasin seda õrna pilli poisikesepõlves rohkem nagu naiste muusikainstrumendiks. Aga just viiulimäng oli see, mis jättis mind aastakümneteks muusika juurde.

Kuidas kulges teie edasine muusikutee?

Seitsmendas klassis andis õpetaja Arsi Aarma mulle klarneti. Minu arust oli see mehelikum pill kui viiul ja hakkasin ka seda õppima. Et klarnet ja saksofon on suhteliselt sarnased pillid, siis sai selgeks saksofonimängki.

Millal otsustasite kutselise pillimehe leiba teenima hakata?

See oli pärast sõjaväeteenistust. 1969. aastal sai minust kutseline pillimees ja seda tervelt 13 aastaks. Tapa restoranis. Mängisin saksofoni, laulsin, ja kui vaja, olin ka klaverimängija.

Restoranipillimehe elu on teadagi sündmusterohke ja seltskond, kes restorane külastab, koloriitne. Kas see oli nii ka nõukaajal?

Kõike tuli ette. Restoraniõhtutel käis ka mustlasi. Amblas elas neid tookord omajagu. Nemad andsid elule kirevust. Teinekord lõid temperamentsetel mustlastel emotsioonid sedavõrd lõkkele, et oli nii verd kui pisaraid. Tapa on mitmerahvuseline linn ja igav igatahes ei hakanud. Üldiselt on jäänud sellest restoranikülastajate seltskonnast aga head mälestused. Ka Tapa sõjaväelinnaku ohvitseride hulgas oli intelligentseid ja soliidseid inimesi.

Milline oli repertuaar?

Peale läksid südamlikud ja meloodilised laulud. Põhiliselt laulsime neid lugusid, mis sellel ajal popid olid.

Oidi, Ojakääru ja Valgre kaunis looming läks publikule hästi peale. Loomulikult ka vene rahvalikud laulud, kasatšokk, kuum oli ABBA repertuaar. Mind hüüti nii Unoks kui Velloks, sest laulsin Uno Loobi ja Vello Orumetsa repertuaari.

Kui palju liikmeid teie ansamblis oli?

Põhiliselt oli viis mängijat. Kontrabass, trumm, kitarr, saksofon ja bajaan. Bajaan läks hästi peale vene publikule. Ja bajaanimängija oli meil meisterlik - Juri Džumkov, tema nooti ei kartnud, mängis siis akordioni või bajaaniga.

Milliseid meeldejäävaid seiku on pikalt pillimeheteelt meenutada?

Ükskord kuumal suvel algas selline äike, et me ei julgenud võimendust sisse jätta. Läksime köögi kaudu välja, kiskusime end riidest lahti ja seisime sooja vihma kui duši all. Kui äiksevihm lõppes, mängisime edasi.

Uskumatu on ka juhtum, kui meie bassimees lavale tulles haaras kinni pianiinost, et pilli toel end lavale tõmmata. See oli aga sedavõrd õnnetu ettevõtmine, et mees tõmbas pianiino kummuli. Suurem õnnetus jäi õnneks ära, sest raske pill ei kukkunud bassimehe peale.

Kes on olnud teie tuntumad ansamblikaaslased?

Kahtlemata tollal noor Urmas Tamm, meie tänane maavanem. Ta on muusikuharidusega mees, kes valdab kitarrimängu hästi. Urmase tase andis ansamblile palju juurde ja nii arenesime kõik. Tore inimene ja andekas muusikamees oli meie orkestrivanem Erich Riige. Minule oli ta ka hea klarnetiõpetaja.

Ja restoranipublikust te puudust ei tundnud.

Seitsmekümnendatel selle üle küll kurta ei saanud. Õhtuti olid restoraniukse taga järjekorrad. Nendest, kes iga hinna eest püüdsid meelt lahutama tulla. Kümne rubla eest näo peale sai restoranis kõva pidu maha peetud. Sai nii juua kui süüa. Mõnel seltskonnal jätkus raha pidutseda mitmel nädalavahetusel. Ühte restoraniõhtut kuus võisid lubada endale aga paljud.

Rahamehi ja VIP-külalisi on restoranides ilmselt igal ajal olnud.

Nii see on. Nõukaajal oli Tapa restorani aukülaliseks üks ettevõttejuht. Kõva nalja-, napsi- ja naistemees. Tema sai igal ajal restorani sisse, sest talle toodi siis söögisaali spetsiaalselt lisalaud. Alati tegi ta laua välja ka pillimeestele. Koos söökide ja jookidega. Sellist järjepidevat heldust tänapäeval ilmselt enam ette ei tule.