Toit

Suurpoodide külmlettidest võib leida huvitavaid hõrgutisi. Nii on igaühel võimalik ise kodus järele proovida, kuidas maitseb känguru või krokodill. Alutaguse metssea asemel tuleb siiski leppida tema Austraalia suguvennaga.

Stockmanni lihaosakonna juhataja Mihhail Škerin kinnitas, et Stockmannis on müügil mitut eksootilist liha. Näiteks võib neilt 599 kroonise kilohinnaga osta Zimbabwe krokodillifileed või ettetellimisel saada känguruliha, kirjutab SL Õhtuleht.

VIIMASED KOMMENTAARID Marx Kui kellelgi on huvi  hakata känguru liha  Eestisse importima,  antke teada. Känguru  liha sarnaneb vei... harrastaja Kohalik tuvi kõlbab  samuti süüa, aga  soovitaks küttida  maal, näiteks  viljakuivatite  juurest, kus koh... Teised kommentaarid

Kunagi kuulusid Stockmanni kaubavalikusse ka jaanalind ja konnakoivad, kuid praegu enam mitte. Nõudluse puudusel on konnakoivad kadunud teistegi suurpoodide külmlettidest. Küll aga leiab Stockmannist maiustamiseks vuti-, faasani-, härja- või metskitseliha. Kas oleks võimalik saada ka kodumaist karuliha?

«Ei, karu me kahjuks kusagilt muretseda ei saa,» nentis Škerin.

Ka Tallinna Kaubamajast leiab Zimbabwest pärit krokodillifileed, aga siin tuleb kilose krokodillikäntsaka eest välja käia 810 krooni. Samast saab ka Uus-Meremaa hirvefileed (429 krooni) ning Austraalia metssea välisfileed (415 krooni).

See-eest Eestimaal kütitud ulukid lähevad RMK jahimajanduse juhi Kalev Männiste kinnitusel valdavalt välismaale. Aga kohaliku jaanalinnulihaga probleemi pole – tuleb vaid mõne jaanalinnukasvatustalu koduleheküljele minna ja tellimus ära teha.

Kes aga ise suhteliselt krõbeda hinnaga liha osta ei tihka, kuid tahab siiski mekki suhu saada, võib otsida eksootilisi elukaid restoranist. Eesti restoranide à la carte menüüdest võib leida selliseid hõrgutisi nagu jaanalind, härg, hai, metssiga, tuvi, karu ja konnakoivad.

Dmitri Rooz, restorani Korsaar peakokk aga kinnitas, et Korsaaris on kavas menüüsse lülitada Mauritiuselt pärit retsept – krokodilliliha rohelise mango kastmes.

Restorani Ö peakokk Roman Zaštšerinski nentis, et eksootiliste liharoogade buum on hakanud raugema.

«Mõni aasta tagasi oli see hästi populaarne, kuid nüüd ostavad restoranid eksootikat sisse aina vähem. Inimesed maitsesid ja neile väga ei meeldinud,» on rahvas Romani arvates hakanud eelistama kodumaist kvaliteetset veise- ja sealiha.

Selle põhjuseks peab ta tõsiasja, et kuna eksootilised lihad saabuvad meile külmutatult, läheb maitses päris palju kaduma. Eriti eksootilist elamust ei suuda kokk enda kogemustepagasist leida, kuid meenutab, et kunagi püüdis ta pioneerilaagris põllult rohutirtse, praadis need ära ja lasi hea maitsta.

Seega tuleb lihtsalt ise olla julgem eksperimenteerima, muigas kõrgelt tunnustatud tippkokk.

Ka Viru keskuse Goodline Balticu vastavatud kolme söögikoha peakokk Eero Kippa arvates jäi suurem eksootiliste lihade buum umbes kümne aasta tagusesse aega. Kuid tollal ei osanud meie kokad eksklusiivse toorainega hästi ringi käia, seda enam, et külmutatuna läks suurem osa maitsest niigi kaduma.

«Mõttekas on eksootilist süüa seal, kus ta kasvab ja kus seda valmistada osatakse,» soovitas Kippa.

Samas kinnitas ta, et Eesti pole eksklusiivsete hõrgutiste koha pealt sugugi väga vaene. Näiteks pakkus juba Vene ajal toonane restoran Kungla hobuseliha, ka praegu võib mõneski à la carte`is karu, konna või jaanalindu proovida.

Üha populaarsemaks muutub siiski kohalik toore – metssiga, lammas, part, hani, veis, siga.

«Meie klient eelistab pigem soodsama hinnaklassiga tooteid,» põhjendas Kippa.

Ise on ta ära proovinud nii krokodilli, hobuse kui ka karu, rääkimata jaanalinnust ja muust kohalikust kraamist.

«Eksootilisemaks võib siiski pidada delfiiniliha, mida pakkusid kunagi islandi kokad,» meenutas Kippa.

Kuigi delfiinide lihaks püüdmine on keelatud, sai tookord ära kasutatud õnnetult võrku sattunud loom. Maitselt meenutanud delfiiniliha maksa.

Kui eksperimendialdis perenaine tahab ehk ise kaubamaja lihaletist midagi värvikamat proovida, soovitab kokk Sven Azojan eksootilistele lihadele läheneda eelkõige aupaklikult, kuid kindlasti mitte värisevate kätega.

«Tegemist on siiski lihaga, mida paljudes maades igapäevaseks toiduks peetakse, mis aga meil, põhjamaal, on suhteliselt uus ja eksootiline,» rääkis kokk.

Azojani sõnul on reeglid siin samad, mis igal külmutatud lihal.

«Esiteks vaikne ja pikk sulatamine – kõige parem oleks tõsta külmutatud lihatükk külmikuriiulile sulama,» soovitas kokk.

Pakend tuleb avada alles pärast sulamist, sest muidu võib liha kuivada. Vaiksel sulatamisel imbuvad aga lihavedelikud lihasse tagasi. Sulatamisel tuleb ühe kilo liha kohta arvestada aega umbes viis tundi. Võõramaiste lihade valmistamiseks mingit ühist õpetust ei ole.

«Alati tasuks enne vastava liha kulinaarset kasutamist mõelda, milline on ühe või teise looma elukeskkond ja harjumused. See paneb paljuski asjad paika või siis vähemasti mõtted õiges suunas liikuma,» sõnas Azojan.

Ta tõinäiteks känguru, kelle puhul võiks mõttekulg olla niisugune: känguru – liikuv – tugevad lihased – rohusööja – lihatekstuur pehme.

«Seega saame vastuseks pehme, mahlane liha, kuid tugevate lihaskiududega. Esimene küsimus on seega, kuidas liha pehmendada. Kindlasti mitte äädikaga! Pigem happelise naturaalmahla ja võib olla isegi kerge alkoholiga. Kuiv vein, brändi,» selgitas kokk.

> Loe edasi