|
«See on suur probleem, kui mõni lähedane joob, aga meil pannakse silmad kinni
ja eiratakse olukorda, sest me oleme vaprad ja tugevad. Selle asemel räägitakse
legende ja otsitakse põhjuseid,» nendib AVE Tallinna ja Harju ühingu esimees
Harri Kingo, kes enne alkoholiga lõpparve tegemist oli joonud aastaid.
| | | | VIIMASED KOMMENTAARID | Harri Kingo
"Lia
17.01.2007 15:38
Lp. Harri Kingo!
Kui mu tütar abiellus, olite Teie see, kes noored paari ...
Musi
Alkoholist saadav aktsiis on oluliselt väiksem, kui selle liigjoomisest tulenev kahju Eesti riigile ...
|
|
«Kui ma lõpetasin joomise, läks mul kaks aastat arusaamiseks, et inimesed on
kained sellepärast, et neile meeldib. Algul arvasin, et nad ei joo, sest nad ei
saa: naine ei luba, tööpäev, raha ei ole. Aga kui neil kohustused ära langevad,
siis saab juua. Siis sain aru, et kaine on hea olla. Kõiki asju saab teha palju
paremini ja tulemuslikumalt kui täis olles,» räägib ta.
Kingo hinnangul on alkoholism psüühiline puue, mitte haigus. «Alkohoolik on
nagu ühe jalaga invaliid,» nendib ta. «Alkohooliku psüühikas on midagi puudu, ta
hakkab jooma ega saa enam pidama. Ühe jalaga inimene üritab kõndida nagu teised
inimesed, proovib isegi joosta, aga ei saa.»
Veel võrdleb Kingo alkohoolikut inimesega, kelle autol pole pidureid. «See
õnnetu autoomanik vaatab, et kogu ühiskond sõidab autoga, mina tahan ka sõita ja
hakkabki sõitma. Aga kui tuleb ristmik, ei saa ta enam pidama ja teeb avarii,»
mõtiskleb ta.
Alkoholi ja alkohoolikute kohta levib meie ühiskonnas kahetsusväärselt palju
müüte, nendib Kingo. «Usutakse, et on võimalik jooma õppida. Kui sa näiteks õpid
laulmist, siis pead laulma – pole võimalik, et õpid laulma, aga suud lahti ei
tee. Sel juhul peaks joomist õppides kogu aeg jooma. Nii ju ei saa, et mida
rohkem ma joon, seda vähem ma joon,» arutleb Kingo. Tema kinnitusel ei peaks
õppima mitte joomist, vaid kainust, aga seda ei ole võimalik õppida juues.
Meil räägitakse palju joomiskultuurist ja selle tõstmisest. «Ma ei saa
sellest aru!» raputab Kingo pead. «Kas sa oled siis kultuursem, kui oled sada
grammi teinud? Minu meelest on nii, et mida rohkem sa jood, seda vähem on sul
ühist kultuuriga, joomine välistab kultuuri.»
See, millest räägitakse, on tema sõnul hoopis joomiskombed, mis peavad hoidma
joodikuid raamides. «Kui võtad viina, hammusta peale, et alkohol kohe ja nii
palju ei mõjuks. Või see, et lauas ei hakata üksinda klaasi tõstma, et mõni
ennast kohe täis ei jooks,» toob ta näiteid.
Suur viga on Harri Kingo sõnul ka ajutine kainus. Kui joomise pärast on
tekkinud pahandusi, siis otsustatakse, et nii, nüüd ma võtan end kokku ega joo
näiteks kuu aega. Lähedased on õnnelikud, et inimene tunnistab probleeme ja
parandab ennast. «Tähtajaline joomisest loobumine annab pettepildi, et ma võin
kaine olla, aga tegelikult on see otsene lubadus hakata kuu aja pärast jooma,»
lausub Kingo. «See tühistab kainusperioodi juba ette ära.»
Üsna levinud uskumus on, et inimene joob, sest tal on probleemid, ning nende
lahenedes saab ka joomisest priiks. Kingo kinnitusel on see suurim viga, «sest
kui joodik hakkab mõtlema põhjuste peale, siis tegelikult ta otsib põhjuseid.»
Joodikule muutub iga põhjus veenvaks õigustuseks juua: ma olengi selline, mul
oli raske lapsepõlv, ma peangi jooma. «Alkohoolik ei peaks otsima põhjusi
joomiseks, vaid kainuseks. See ei ole sobramine minevikus, vaid vaatamine
tulevikku,» ütleb Kingo.
Levinud õigustus, miks juua, on inspiratsiooni saamine. Kuid Kingo meelest
tunnistab inimene tegelikult, et ta on mõtlemisvõimetu ega oska olla normaalne,
ta peab ennast selleks jooma. «Kui aju on hämarolekus, ei tule geniaalseid
mõtteid. Tahaksin vastu vaielda inimesele, kes põhjendabki, et suurt kunsti
luuaksegi uimas. Mina arvan, et kui inimene looks oma kunsti kaine peaga, teeks
ta seda paremini ja tunduvalt kauem. Kui Newton oleks joonud, oleks ta selle
õuna ära söönud, mõtlematagi gravitatsioonijõule,» toob ta näiteid.
Seda julgust, mis alkohol tõkkeid kaotades annab, pole kellelegi vaja. Kingo
sõnul pole tarvis julgust, vaid selgust. «Siis näeme käigud ette ära ja saame
selgelt oma elu korraldada. Suure julgusega hävitatakse kõik hea ja ilus.
Selline julgus on hulljulgus ehk lollus,» mõtiskleb ta.
Kingo kinnitab, et joomine on egoismi puhas vorm ja joodik suur egoist.
Joodikul on juues mõnus, aga tema mõnu on ta lähedaste mõnu arvelt ja jooja enda
tuleviku arvelt. Joodik ei oska teisi väärtusta, sest ta ei väärtusta
iseennast. «Kui ma suhtun endasse nii, et ma võin ennast solkida, siis ma ei
oska teistmoodi suhtuda ka teistesse,» nendib mees.
Harri Kingo kinnitab, et joomine ei ole siiki lõpmatu must auk, kust enam
välja ei saagi. Anonüümsete Alkohoolikute liikumine õpetab hakkama saama kainelt
selles joovas maailmas. «See on nagu liikluskool, kus õpetatakse liiklema. Seal
selgitatakse, et liikluskorraldus minu ümber ei ole halb, vaid ma ise ei oska,»
ütleb ta. «Kõige olulisem on ikkagi mitte juua esimest pitsi!» |
