|
| | | | VIIMASED KOMMENTAARID | hmm
austraalia oli kõrb juba ammu enne inimesi vast, eks need metsad põlesid ise ra
torps
ja mõelda vaid, et austraalia on kõrbeks saanud tänu inimtegevusele. see kõrb seal oli kunagi täis m...
|
|
Keset Austraaliat, kus kõrb laiutab tühjuses
kuni 1400 kilomeetri kaugusel asuvate esimeste linnadeni, on ka talvel kuum ja
kuiv. Pärast esimest nädalat kõrbes elamist jäin vedelikupuuduse tõttu haigeks.
Vedelesin voodis kõrges palavikus ilma söögiisuta ja sundisin ennast vastu
igasugust tahtmist vett jooma, kirjutab Tiiu Sullakatko Pärnu Postimehes.
Pärast tülgastavat viit päeva voodis lamamist
sai kannatus otsa. Ei suutnud enam haige olla ja otsustasin varem tehtud plaani
kohaselt Tasmaanias tuttavaks saadud matkajuhi Victoriga ette võtta autoreisi.
Pühapaik Uluru
Pakkisime kaasa nelja päeva toidu, sest
asustus on kõrbes hõre ja kes teab, kuhu me lõpuks välja jõuame, kaks swag’i (swag
on tugevast telgiriidest kott, kus sees madrats ja padi, et lageda, tuulise ja vihmatu
kõrbetaeva all magada), hunniku kõrbekirjandust (lindudest, taimedest,
matkaradadest), 15 liitrit vett, natukene vähem päikesekreemi ja entusiasmi.
Sõitsime viis tundi mööda kõrbemaastikku Uluru
– Kata Tjuta National Parki, kus asub maailma suurim kivimürakas – Uluru (Ayers
Rock).
Kivi ulatub 348 meetrit üle maapinna ja ümber
kivi jalutades tuleb aega ja vett varuda 9,4 kilomeetri pikkuseks jalutuskäiguks.
Hinnanguliselt on enamik kivilahmakast ehk 5-6 kilomeetrit peidus maapinna all.
Aborigeenide jaoks on tegu püha paigaga ja
nende uskumuste kohaselt ei tohi kivi otsa ronida, kuid see ei ole peatanud
ronimisraja ehitamist ja paljusid turiste, kes ikkagi ronivad, vaatamata
uskumustele ja teadmisele, et viimase 20 aasta jooksul on 35 inimest sama tehes
surma saanud. Kivimürakas ärkab justkui ellu, kui õhtupäike ta pruunika pinna
kui punase värviga üle kallab. Loojuva päikese vaatamine on turistidele siin
suur atraktsioon, seega on parkimisalale ennast ritta seadnud nii poolsada rändurit,
kes võtavad kivi ees poseerivaid hoiakuid.
Paarikümne kilomeetri kaugusel kivist leiame
sobiva koha ööbimiseks, kus laotame swag’id lahti ja ronime öist kõrbetaevast
imetlema. Viie miljoni tähe hotellis Linnutee all tähti imetledes on, mida
vaadata. Üle taevalaotuse sõeluvad kümned satelliidid, vahel kihutab taevas
langevaid tähti ja maa peal lisavad elevust ringi tiirutavad nahkhiired. Imeline!
Hommikune enne päikesetõusu kohale hiiliv tuul
ajab õigeaegselt üles, on aeg minna tõusva päikese paitusel kivimürakat vaatama.
Taevas on värske, helekollases laotuses sõeluvad üksikud roosad pilved, mis
annavad märku päeva saabumisest. Kerime kiiruga swag’id kokku ja läheme
vaatama, millise ilmega Uluru päikest vastu võtab.
Kaamelid hävitavad taimestikku
Edasine reid on õrnalt nähtava, kuid siiski 48
kilomeetri kaugusel asuva Kata Tjuta (Olgas) suunas. Kata Tjuta (tõlkes palju päid)
on 36-pealine kivimürakas, mis on Ulurust 200 meetrit kõrgem, ulatudes 546
meetrit üle ümbritseva kõrbemaastiku. Merepinnast asub kõrgeim tipp Olga 1066
meetri kõrgusel. Kata Tjuta pakub jalutajale mõnusat seitsmekilomeetrist rada mööda
tõuse, laskumisi, avaraid ja kitsaid vaateid. Ka siin mängib hommikune ja õhtune
päike värvidega, andes kivile teistsugust hingamist. Nagu Uluru, nii on Kata
Tjuta aborigeenidele püha paik ja on kohti, kus fotosid teha ei tohi.
Läbi haigutava kõrbe Kings Canyoni suunas sõites
näeme tee ääres ringi komberdavat kaamelikarja (Austraalias on suurim hulk
kaameleid maailmas). Kaamelid on Austraaliasse sisse toodud ja nad tekitavad
parajalt kurja, süües hulgaliselt vähest kõrbetaimestikku, seda koos juurtega välja
tõmmates ja tallates õrnal pinnasel.
Öö hakul kappas meie laagriplatsile kuus
metsikut hobust. Nad olid tulnud sööma vähest rohelist, millele olime oma
magamisasemed lahti voltinud. Hobused olid nagu filmis: energilised, läikiva
karvaga ja paar tükki lehma moodi kirjud.
Enne hommiku saabumist ajas meid oma krabinaga
üles metskass, kes on kodukassist tunduvalt kogukam ja metsikum. Hommikusöögi
saatel haukusid ja jooksid ringi näljase olemisega dingod, kes on harjunud
inimestelt toitu saama.
Kings Canyon on 100 meetri kõrguste seintega jõeorg,
mis talletab 800 miljoni aasta tagust lugu ajast, kui need mäed olid kõrged kui
Himaalaja.
Kõmpisime kolm-neli tundi kanjoni serval ja
all jõeorus, kus kunagisest suurest jõest on alles ainult väike nire ja
tiigike, milles kannatab ujuda vaid karastunul. Uskumatu, kui vana,
informatiivne ja rahulik see kanjon on. Sirge, justkui labidaga kaevatud
kanjoni pinnal on paari meetri kõrgused ümarad kuhitised ja kunagised
liivaluited, kandes endas märke ajast, kui kogu see ala elas oma elu madala
mere all.
Tagasi kõrbes asuva Alice Springsi linna poole
sõites valisime pinnasekatteta tee, mis ujutas autot kui paati ühest servast
teise. Tee ääres oli tühjus, ei mingit asustust, vaid mõni ringi hulkuv lehm,
kes teab, kust toitu leiab.
Victor juhatab sel hooajal jalutusvägesid
Larapinta rajal, mis on 223 kilomeetri pikkune rännak mööda West MacDonnell
Range’i, millel ta otsustas mulle paari imelist kohta näidata.
Peatusime Ellery Creekis, kus lebab mäeaheliku
vahel veesilm, osa Finke jõest, mis on üks maailma vanimaid jõgesid,
kuuldavasti ligi 15 miljonit aastat vana. Nagu nende kõrbejõgedega siin lood
on, enamik aastast on nad kuivad. Varahommikuse sooja (mitte veel kuuma) päikese
all jalutasime 3 kilomeetri pikkusel matkarajal, mis avas vaated ümbritsevale mäenõlvadele
ja tühjale jõesängile.
Kohalikud lõdisevad 30-kraadises talves
Edasi Alice Springsi poole sõites jäi teele
Stanley Chasmi kuristik. Kuristik on pea 80 meetri kõrgune ja lõhe on mõne koha
pealt nii väike, et sellest tuleb läbi pugeda. Laiem koht on vaid 9 meetri
laiune. Enamik külastajaid tuleb siia keskpäeval, kui päike piilub otse lõhest
sisse ja värvib rauda sisaldavad kõrbekivid punaseks.
Need punakad-pruunid roostetavad kivid
muudavad ööpäeva jooksul nii palju värvi, et tekib kahtlus, justkui oleks neis
elu.
Kohalike teatel olen tulnud Austraaliasse õigel
ajal: mandrile on saabunud talv ja temperatuurid langevad. Ka siin tulikuumas kõrbes,
kus suvine temperatuur on 45 kraadi, on sootuks karmim, temperatuur ulatub vaid
28 kraadini.
Kuid siiski on päevasel ajal otse tulitava päikese
all tuuletu ilmaga väga raske pikki jalutuskäike teha. Iga tunni kohta
soovitatakse juua kaks liitrit vett.
Nagu rändurielus ikka, jätan hüvasti Alice
Springsi imeliste inimestega, võtan kaasa head mälestused ja rändan kõrbest
minema.
Nüüd, kui olen näinud Austraalia Alpe,
suurlinnu, Tasmaania loodust, Kesk-Austraalia kõrbe, on aeg minna põhja poole
troopilisse Queenslandi, et avastada sealsed vihmametsad, liivased rannad ja
saared.
|
