Reis
 |
Reisikiri: Paradiis nimega Dominikaani Vabariik, III osa (2)
14.12.2007 13:04
Birgit Kastepõld, Postimees.ee moderaator
Tänaseks on reisiseltskond õnnelikult kodumaal tagasi. Esimesed
kohanemispäevad selja taga, on aeg heita pilk olnule: mis eredamalt
meelde jäi, mida tahaks veelkord läbi elada, mis meelitab tagasi.
Seekordne kiri on ülevaatlik.
Dominikaani kõige iseloomulikumad märksõnad on kliima, loodus ning elustiil. Meie puhkusereis jäi aega, mil Dominikaanis on vihmaperiood, ent õnneks või õnnetuseks nägime me vihma vähestel päevadel.
Sahmakas (padu)vihma ning kõik oli jälle ilus – päike paistis ja linnud laulsid.
Hiljaaegu oli riigis möllanud troopiline torm Noel, ent seda riigi Kariibi mere poolses osas, meie peatusime Atlandi ookeani ääres. Turismipiirkonnas Bavaro, mis jäi lennujaamast Punta Canast põhjapoole.
Kliima on niiske ja troopiline. Sageli juhtus, et õhtul kuivama pandud riided olid hommikul endiselt niisked. Õhtud olid harjumatult soojad, ainuke põhjus pikemate riiete selgapanekuks olid moskiitod. Päevane temperatuur ulatus 30 kraadini ning öine umbes 20ni. Eestis oli samal ajal umbes 8 kraadi külma.
Looduse maalilisusest ja eripärast sai aru safarireisil. Loodusfotod Dominikaanist on mu lemmikud, sest seni pole kohanud ma veel nii puutumata ja kaunist loodust. Samuti paljanduvad kivimid ja koopad. Koobasjärve laes rippuvad stalaktiidid, igal pool neid just ei kohta.
Loomulikult kupliline maastik: kõrgem koht ning madalam koht vaheldumisi, kõrguste vahe võrreldes Eestiga on mitmekordne. Riigi kõrgeim mägi on 3087 meetrit meie 318-meetrise mäe vastu, samas on riik pindalalt väiksem – 44 442 ruutkilomeetrit.
Ringi sõites jäävad kõikjal silma palmid, sekka üksikud teised puud. Samas teeääri ehivad tihnikud. See on rahustav ning tekitab tunde, et sa oled elavas looduses, mida paraku Eestis ei saa tunda, sest pidevalt võetakse puid-põõsaid maha, et rajada uusi teid või hooneid.
Elustiil, kas seda just nii nimetada saab, ent siiski. Sõites läbi küladest jauurides lähemalt dominikaanlaste elu, on märksõnaks lihtsus, seda loomulikult riigi vaesemates paikades, eriti maapiirkonnas.
Suuremates asulates on majad euroopalikumad ja ameerikalikumad, paljudes kohtades võib märgata kinnisvarakuulutusi – selles mõttes nagu Eesti. Paljud eurooplased ja põhjaameeriklased tavatsevad siia endale puhkemajasid osta. Kuna kliima on soe, siis majade ehitamiseks materjale palju ei kulu, soojustuse pärast ju muretsema ei pea.
Maapiirkondades on puitmajadel aga laudade vahel praod, need majad meenutavad tegelikult kuure. Värvimisel on kasutusel erksad toonid: roosa, sinine ja roheline. Mainimist võõrib seegi, et köök paikneb eraldi hoonena – et tulekahju korral kogu majapidamine tuleroaks ei läheks.
Olles elanud arenenud ühiskonnas, tundub elu Dominikaanis võimatu – inimesed elavad teistest eemal, pisikestes hüttides ja neil on palju lapsi. Kommunikatsioonivahendeid kas pole või on need algelised.
Teeninduskultuur on tähtis ja märkimisväärne. Kohalikud inimesed on hästi abivalmid ja sõbralikud ning naeratavad pidevalt. Loomulikult tuli ette ka koomilisi olukordi, kuna kõik hotellitöötajad ja kauplejad inglise keelt ei valda.
Külatänaval võis kõikjal kuulda hüüdeid: «Hello, my friend! What’s your name? Where do you come from? Come to my shop!».
Tüüpiline (valgete) turistide kohtlemine, mida on kogenud igaüks, kes kas või Egiptuses käinud.
Lõpuks tuli lihtsalt kauplemispaikadest eemale hoida, sest see lihtsalt tüütas ära. Kohalikud üritasid võimalikult kallilt oma asju maha müüa, nimetades esmalt kuni viiekordse hinna, lõpuks suutsime selle väga madalaks kaubelda.
Inimene, eelkõige naine, kes igatseb tähelepanu, võiks plaanida oma puhkusereisi (näiteks) Dominikaani, sest tähelepanust seal puudust ei tule. Vähemalt meil igav ei hakanud: ühest kohalikust töölisest eemaldunud, tundis meie nimede ja päritolu vastu huvi juba teine.
Meie kohta arvati, et oleme inglased või itaallased. Kohalikud muidugi ei saanud aru, kus Eesti asub. Lihtsalt noogutasid pead. Ameeriklased, kanadalased ja kolumbialased kippusid pärima vastuseks saadud «Eestile», kas me räägime vene keelt. Ühesõnaga üleüldine paratamatus – Eesti ja eestlased käivad kokku Venemaa ja venelastega.
Tulles tagasi kohalike juurde, muutus nende lakkamatu tähelepanu vahepeal väsitavaks. Vaatamata vabandustele, et on kiire, ei lase nad turiste minema ja külvavad nad üle lõputute meelitustega.
Hoolimata sellest, et inimestel elavad seal suhteliselt vaeselt ja neil pole millegagi priisata, on nad siiski õnnelikud ja rahulolevad. Nad on rahul ka praeguse presidendiga ja tõenäosus, et ta tagasi valitakse, pidi olema päris suur. Lähiajal ongi tulemas presidendivalimised. Üks president võib Dominikaani Vabariigis valitseda ka 40 aastat, kui rahvas seda soovib.
Üllatav oli kuulda riigis lubatud ja keelatud tegevuste kohta. Liikluskultuur on riigis hull: eesõigus tundub olevat suuremal ja julgemal. Pole juhilube ega kiirusepiiranguid, kuid vaatamata sellele on liiklusõnnetuste arv minimaalne. Rooli on lubatud istuda ka alkoholijoobes - kõlab nagu tõeline paradiis liiklushuligaanidele.
Samas on narkootikumide omamine illegaalne ja selle eest ootab ees minimaalselt aastane karistus. Karistuse määrab politsei. Vanglas magatakse põrandal ja sugulased peavad vangile süüa tooma. Tundub karm, aga õiglane, sest kuritegevuse tase on madal.
|
| | | Tarbija24 avalehe uudised |
|
|
|
|
Foto: Küllike Rooväli |
Valga kaubakeskuses vahetuvad rentnikud
Valga südalinnas asuv tarbijate kooperatiivi peahooneks
ehitatud maja on mitu korda omanikku vahetanud. Mullu ostis pea kogu hoone
Valga ärimees Andres Saretok. Vaid korterid jäid omanikele ja OÜle Jaclyn
kuulub Linda kauplus. Nüüd vahetuvad majas rentnikud.
> Artikli juurde |
|
|
|
|
Foto: Liis Treimann |
Mõõdusärk istub seljas vaid õigel omanikul (5)
Kui eelmises numbris kirjutas Postimehe ajakiri Otsustaja, et võimalused oma garderoobi laiendada on aastaga laienenud uute brändipoodide näol, siis neil, kes soovivad ainulaadset särki, on seda võimalik tellida. Mõõdusärke pakuvad Eestis koguni kaks brändi – Sangar ja Gowri.
> Artikli juurde | Kommenteeri
|
|
|
|
|
Foto: Sirli Kaja |
Kiri koju Sri Lankalt (5)
Ayubowan, kallid kodused!
Oleme juba kolm nädalat soojal Sri Lankal viibinud. Ühe oma suurtest seljakottidest jätsime Katunayake lennujaama ning reisime tänu sellele natuke kergemalt ringi.
> Artikli juurde | Kommenteeri
|
|
|
Kaebusteraamat
|
