| Kõrb on kummaline koht. Nagu üks esimest korda kaamelimatkale tulnud reisisell küsis: «Mis selle paiga eripära on, kuhu me läheme? Ma saan aru küll, et kivid ja liiv… aga kas seal loodust ka on?» Tõepoolest on kõrbes ainult kivid ja liiv, liiv ja kivid, ja loodust (seda meie mõistes õiget ja rohelist) on seal ütlemata vähe. Või ütlemata palju, oleneb, kuidas võtta. Vähe selleks, et kollase-pruuni taustal rohekat värvi märgata, ja palju selleks, et kaamelit liikumas hoida. Kevadel kõrb õitseb ja see vähene rohelus, mis liivast välja tuleb, on kaamelile vastupandamatult magus pala.Kõrb pole kunagi igav Kivid ja liiv, liiv ja kivid... Üks, teine, kolmas, neljas päev. Kaamelid oma kõikuva sammuga ja sina seal seljas torkivalt kuuma päikese all kaasa õõtsumas. Pesta saab väikesest kannust kanistris kaasa toodud vett niristades, hammaste ja näo pesemiseks piisab. Magada saab lahtise taeva all eestimaiselt tuttavlikul kaltsuvaibal magamiskottides. Söögiks lõkketulel soojendatud pätssaiad, sealsamas küpsetatud ühepajatoit ja grillitud kana, joogiks kange ja magus tee – pärast imepisikese tassikese joomist on väsimus kuhugi haihtunud. Sööd kätega, maitsed imekitsast kõrbekaevust kümnete meetrite sügavusest võetud selget vett ja imelik lugu – jääd ellu. Õõtsud ja kõigud ja lähed ja lähed… Igal mäel ja liivaväljal on oma nägu ja värv. Ühest küljest vaadates ühtemoodi, natuke eemalt aga juba hoopis teistmoodi. Kord punakas, samas pruun või rohekas, sõltub sellest, mis ilmakaarest ja kui kõrgelt päike parajasti paistab. Arvad, et suudad teekonna meelde jätta ja omapäi ringikolamine pole mingi probleem. Kuu on kummuli Kui tagasiminekuks läheb, siis veendud, et beduiin teab, mida räägib: kui saatjaid ühel hommikul enam meiega poleks, siis jääksimegi sinna mägede vahele ekslema. Üks ralliäss olevat leitud kolmandal päeval ja sedagi helikopteri abiga. Mäe mõõtu künkad on kohad, mis kohe sunnivad harjale tõusma. Ikka kõrgemale ja ikka paremat vaadet otsima. Lähed, ja unustad hoopiski, et ka alla tuleb kuidagi saada. Alla tulles aga ehmatad, et läbipääsukohta enam justkui polegi, kuid see ehmatus on uue ronimisretke alguseks meelest läinud, alles on vaid soov – saaks aga kõrgemale! Kui pimedaks hakkab minema, rullime magamiskoti lahti. Kui imeliselt maitsvat, lõkketulel valminud suitsulõhnalist sööki serveeritakse, istume vaipadel ja heidame end mõnuledes täissöönuna selili, et tähistaevasse vaadata. Tähed ja tähtkujud on kõrbes tavapärasega võrreldes hoopis teise asetusega ja näivad kuidagi hoopis eredamad. Orioni tähtkujust moodustub kõrvalolevate tähtedega taevaliblikas ja kuu on kummuli... Ettevõtlikkus tasub ära Paljudele on eespool kirjeldatu tõeline õudus. Aga keda huvitab, siis karta ei tasu. Olen Tallinnas tundnud ennast palju ohustatumana kui islamimaadesse tehtud reisidel kokku. Loomulikult ei tasu minna sõjatsooni, ja ega sinna niisama saagi. Lähis-Ida olukorrast ja selle algpõhjustest saab nii mõndagi selgemaks, kui käia ühe reisiga nii Iisraelis kui ka näiteks Jordaanias. On ainet võrdlusteks, mõtlemiseks ja mõistmiseks. Julgen soovitada Eesti reisibüroodest sõltumatut toimetamist. Kui, siis ainult Egiptusse tugipunktiks Hurghadasse või Sharm el Sheiki. Saab mitu korda odavamalt ja ajakava koostad ise, mis tähendab, et jääb aega olla just seal, kus rohkem meeldib. Ilma eelnevate kokkulepeteta sellist retke ette võtta siiski ei tasu. Ise olen kasutanud kaht bürood, üks Hurghadas (www.safari-travel.net/main) ja teine Jordaanias Wadi Rumi kõrbekülas (www.bedouinroads.com). Julgen soovitada! |
