Kinnisvara

«Ma ei suuda otsustada, kas olen kunstnik, kes kasvatab lilli, või aednik, kes lilli maalib,» ütleb Elgi Treimuth. Pigem siiski viimane, leiab ta pärast pisukest arupidamist.

Arteri rõdukonkursi žürii liikmetele jäi kohe silma üks oma näoga terrass. Tõeline mõnusa äraolemise paik, otsekui romantiline nurgake maal vanaema juures, leidsid kõik pilti vaadates. Terrassi omanik on vabakutseline kunstnik, kirglik lillemaalija Elgi Treimuth.

Kui fotograafiga Harjumaale Treimuthi suvekodu lähemalt uudistama sõitsime, tuli välja, et terrassi ümber ja kõrval on veel palju vaatamist: kaunis aed, kus muru on nagu tihe roheline vaip, milles looklevad kiviteerajad ja kaunistavad lopsakad lilleklumbid.

Lilleaia perenaine Elgi Treimuth ei pea aiapidamist teab mis suureks vaevaks. «Pigem tuleb see täiesti vaevata,» räägib ta. «Veelgi enam – ma olen oma aeda lausa armunud. Mulle kohe meeldib siin ringi käia ja vaadata, millega need lilled jälle hakkama on saanud: mis öö jooksul on muutunud, kes kuidas õitseb, kes alustab, kes lõpetab...»

Elgi Treimuthi aias on lilledel hea – neid poputatakse, nendega räägitakse. Selles aias on olemas isegi taimede lasteaed ja vanadekodu. Esimeses kasvatatakse lilli ette, kuni nad peenrasse istutamiseks küllalt lopsakaks saavad, teise pääsevad teenitud puhkusele lilletaimed, kelle uhkemad päevad on mööda saanud.

Lilled on siin tõesti lopsakad, otsekui oskaksid nad hinnata, et just neil on õigus kasvada lillemaalija aias. Aedniku käe all, kes nende ilu vääriliselt hinnata oskab. Pealegi on paljudel neist hea õnne korral võimalus veel maalile jäädvustatud saada, sest Elgi Treimuth maalib vaid oma aia lilli.

«Ja müüa ei raatsi ma neid lillepilte kuidagi. Väga harva, kui mõne neist oma käest ära anda suudan,» räägib naine. Juba mõnda aega mõlgub Elgi Treimuthi peas üks näituseidee, kus galeriiseinal võiksid kõrvuti rippuda lillemaalid ja -fotod. Otsekui originaal ja koopia. Sest ka lillefotosid teeb Elgi Treimuth meelsasti, eriti nüüd, kus digifotograafia selle nii käepäraseks on muutnud.

Aastatega on kunagi tüüpilisest paari viljapuu ja marjapõõsaga suvilaaiast saanud tõeline lilleoaas. Ehkki aia peamine kujundaja ja arhitekt on Elgi ise, teeb kõik mehisemad tööd seal ära tema abikaasa.

«Tal on siin tõesti kõvasti tööd,» oskab Elgi hinnata vaeva, mis ühe ilusa aia saamiseks näha tuleb. «Kui mina olen otsustanud, kuhu midagi uut istutada või kus midagi ümber teha, siis tema läheb valmistab koha ette, kaevab korralikud augud ja tirib vanad puujuured välja.»

Lisaks lilledele on perenaisel aias teisigi hoolealuseid, kelle järele valvata. Ilusal suvepäeval terrassil oma kätega tehtut nautides räägib ta näiteks lindudega. Ja tuleb välja, et tiivulised on iga päev aias nende silma all toimetava perenaisega sedavõrd harjunud, et kord istus üks neist tal koguni varba peal.

Lisaks on lopsakas rohelus ja väike tiigisilm aia keskel aeda meelitanud arvukalt konni. «Mõnikord ei saa murugi niita – ei taha konnapoegadele viga teha. Nii käingi, vits käes, ja ajan mööda aeda konnapoegi taga. Naabritel on kindlasti lõbus vaadata.»