|
Viljandi Uue tänava maja number 16 omanik Jaanika Kressa tellis käesoleva
aasta juunis Viljandi Metallist maja sisseõiduteele metallvärava karkassi. Selle
kavandi tegi kunstnik Aate-Heli Õun sealsamas kunagi olnud aeda kujutavate
vanade fotode järgi.
| | | | VIIMASED KOMMENTAARID | SasS
Tellija on sattunud tüüpiliste jobude otsa. See kord tuleb tegijat erinevate argumentide abil töödel...
|
|
Esialgu paistis kõik laabuvat: Kressa sai 8. juunil Viljandi Metallist meili
teel Aksel Lepiku allkirjaga hinnapakkumise, millega ta samuti e-kirja teel
nõustus.
Tähtaeg sundis tagant
Murelikuks muutus majaomanik siis, kui tellimuse täitmise tähtaeg 18. august
lähenes ja keegi temaga ühendust ei võtnud.
«Hinnapakkumise teinud Aksel Lepik oli puhkusel. Sealt naastes saatis ta paar
päeva enne tarneaega ühe noormehe siia olukorraga tutvuma ja jooniste
paikapidavust kontrollima,» rääkis Kressa Sakalale.
Värava tähtajaks valmimine oli Kressale tähtis muu hulgas seetõttu, et
linnavalitsuselt 3000 krooni suuruse renoveerimistoetuse saamise üks tingimus
oli, et värav on lubatud ajaks paigas. Arvates, et tegemist pole kuigi keeruka
juhtumiga, oli majaomanik ise määranud tähtajaks 1. septembri.
Puudulik töö
Jaanika Kressa asemel asus metallitööstusega suhtlema sama maja elanik Silver
Kukk, kes oli lubanud naist värava ettepanekul aidata ning sellele
puitdetailidest osad valmistada. Viljandi Metallist vastati Kuke
järelepärimistele, et töö on jäänud toppama, sest allhanke tegija hüppas alt
ära.
Seejärel võttis Viljandi Metall värava tegemise enda peale ja viimaks kuulis
Kukk järjekordset järelepärimist tehes, et värav on valmis, tulgu ta sellele ise
järele. Kohalevedu ei pidanud metallifirma võimalikuks, sest värav olevat liiga
suur.
Tehtut kohapeale vaatama läinud Kressa avastas aga, et värava ankruosad ehk
postid, mis peaksid metallikobakat maas hoidma, olid saanud soovitust 60
sentimeetrit lühemad ning olid seetõttu kõlbmatud. Samuti polnud metalli värv
see, mis kokku lepitud, ning puudus osa kinnitusdetaile.
Firmaga saadi kokkuleppele, et puudused parandatakse. Aeg möödus ja kahe
nädala eest jõudiski värav metallifirma organiseeritud transpordiga tellijani.
Kui aga kraana asus seda kohale asetama, selgus, et karkass on tehtud joonisel
olevast kuus sentimeetrit laiem ega mahu seetõttu vanade majade vahele ära.
«Nimelt oli värav joonisel ülevalt kitsam ja alt laiem, kuid lõpptulemus oli
saanud ühtlaselt lai,» selgitab Silver Kukk.
Nädal aega seisis ebaõnnestunud töö Uue tänava maja kõrval ja seejärel viidi
taas ümbertegemisele. Paraku jäeti kaasa võtmata osa väiksemaid detaile, mis
samuti ümbertegemist vajavad. Alles sel teisipäeval seisid need maja kõrval.
Muu elu on häiritud
Jaanika Kressa ei oska ette kujutada, kui kaua tants ühe värava ümber veel
käia võib.
«Kaevasime õigeks ajaks postide tarvis augud, kuid et väravat ei saabunud, on
need seisnud tühjalt, takistades meie igapäevast elu. Talvepuid pole saanud
seniajani tellida ja ka tsementi tassisime tänavalt ämbritega käe otsas,»
kirjeldab Kressa.
Ta süüdistab Viljandi Metalli ükskõikses ja üleolevas suhtumises. «Jääb
mulje, et selline kõigest 14 000 krooni maksev tellimus on nendele üks ütlemata
tühine asi, millega tegeldakse siis, kui parasjagu aega ja tahtmist on,» ütleb
ta.
Raha ei ole majaomanik Viljandi Metallile tellitu eest üle kandnud ja keegi
pole seda tema käest küsinud.
«Jääb mulje, et nemad oleksid valmis kogu selle asja ära unustama. Unustaksin
minagi, kui mul oleks võimalik see värav kusagilt mujalt rutem saada,» nendib
ta. Linnavalitsus mõistis Kressa probleeme ning nõustus pikendama värava
paigaldamise tähtaega aasta lõpuni. |
