| Paar aastat tagasi avastasin riigieelarve lugemise ajal, et Tallinna Tarbijakaitse Nõuandla, kes teenindab kogu Eestit, on erinevalt eelmistest aastatest rahadest ilma jäetud. | | | | VIIMASED KOMMENTAARID | vana karaiim
Knopka luksub jälle...
Kes pole midagi loonud vaid ainult tarbinud- lp naisseltsimees - see olgu ku...
Turuvarblane
Jah, aga siis peaks olemasoleva keskeriharidusega Tarbijakaitse kollektiivi laiali saatma ja teadlas...
|
|
Nõuandla loodi 1995. aastal. Esimesed poolteist aastat finantseeris seda Saksa riik, pärast seda tulid rahad riigieelarvest. Pärisin tollaselt majandusministrilt Meelis Atonenilt milles asi, aga rääkima me oleksime võinud jäädagi. Ministri kindel seisukoht oli, et turg reguleerib kõik ja milleks tarbijakaitse üldse. Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Mart Opman arvas, tarbijakaitse näol on tegemist ületähtsustatud luksusprobleemiga. Euroopa on tarbijakaitse väärtustanud Jah, seadusandlus on meil nüüd Euroopa nõuetele vastav, aga puudu jääb siirast tahtest ja kirest tarbija eest ka tõsimeeli seista. Riigi Tarbijakaitseameti kõrval oleme nõrgalt rakendanud just mittetulundusühinguid, ühiskondlikke organisatsioone, milliste peale väga paljudes Euroopa riikides nagu näiteks Prantsusmaa, Saksamaa jt. tarbijakaitsmise põhiraskus asetubki. Ja neid organisatsioone, mõistagi, finantseerib riik. Mis puutub turu järelvalvesse, siis valitsuse ülesanne on seda tagada. Saksamaal töötavad näiteks terved uurimisgrupid, kes testivad kaupu ja vaatavad nende vastavust standarditele. Standardeid aitavad välja töötada vabatahtlikud. Ja rahva seas on nende uurimisgruppide populaarsus kõrgem kui tavapolitseil. Rootsis aga tegutseb turujärelvalve politsei ehk turupolitsei. Lisaks sellele on ellu kutsutud näiteks sellised valitsusvälised organisatsioonid nagu Tarbijaohutuse instituut ja Tooteohutuse instituut. Turujärelvalvenõukogust ja Tarbijakaitseametist rääkimata. Kehva kaupa on turul mitte ainult meil, vaid igal pool. Euroopas keskmiselt kuni 12 protsenti. Aga sellega tegutsetakse ja tarbija näeb, et temast hoolitakse. Ja ka tarbija ise on aktiivsem kui meil. Kui ikka on välja kuulutatud ostuvaba päev, siis on marketid ka rahvast tühjad. Rahvas oskab boikottida, protestida ja survet avaldada. Ja riik arvestab sellega. Nii et tarbijakaitse ei ole ületähtsustatud luksusprobleem. Pigem on meid aastaid seganud ultraliberaalsete silmaklappidega poliitikud ja majandusmehed, kellel on mugavam arvata, et tarbijakaitse on ületähtsustatud luksusprobleem. |
