Hiljuti sattus mulle kätte üks kokaraamat aegade tagant - 1970. aastal välja antud «Eesti rahvatoite». Mulle see meeldis, sest lisaks retseptidele anti seal ammendav ülevaade eestlaste aegade tagustest toitumisharjumustest – avati Eesti toidu kultuuritaust.

Meie rahva juurtest räägiti läbi toidu ajal, mil rahvuskombed- ja tavad oli tabu ning internatsionalism üldine lipukiri.

Mida see näitab? Seda, et Eesti toit on osa meie rahva ajaloost, meie kultuurist ja väärib sellisena edasikandmist.

Ja kes siis veel, kui mitte Eesti riik peaks selle eest hea seisma, et tarbijad omaksid piisavalt teavet meie kauplustes müüdavate toidukaupade kvaliteedist, et väiketootjad ja talunikud teaksid toiduainete käitlemisnõudeid, aitama sisendada rahvale tervisliku toitumise põhitõdesid, rääkima sellest, et lapsed jooksid piima ja sööksid piisavalt juurvilja, kala, tegema nii, et kohalik eripära vaimustaks meie külalisi jms.

Rahvaalgatus on hea asi ja seda on näidanud ka arengukava «Eesti Toit», et võimaluste korral tehakse huvitavaid ettepanekuid nii eesti toidu retseptide arendamiseks, leitakse võimalusi Eestit külastavatele turistidele maatoitude pakkumiseks, mõeldakse välja ja viiakse ellu lastele ja noortele suunatud tervisliku toitumise üritusi jms. Kuid keegi peab pakkuma võimaluse. Ja selleks on Eesti riik.

Arvata, et Eesti on siin midagi ainulaadset, on ekslik - omamaise toidu kampaaniatega tegelevad praktiliselt kõik Euroopa Liidu liikmesriigid, ka otsese rahalise toetusega riigieelarvest.

Soome ettevõtmisi juba teatakse, seega võtame Rootsi. Riigi, kus omamaise toidu tutvustamise projekt sai alguse ligi veerand sajandit tagasi – 1982. aastal ning seda rahastatakse põllumajandusministeeriumi eelarvest. Nagu meilgi. Neil veab ettevõtmist kaubanduskoda, meil omab olulist tähtsust põllumajandus-kaubanduskoja tegevus.

Ja nagu meilgi rõhutatakse Rootsis kodumaiste toodete ehtsust ja tervislikkust. «Rootsimaa maastik – sa oled see, mida sa sööd», nii kõlab üks nende põhiloosungitest. Just samasugust sõnumit kannab ka Eesti toidu märk.

Või Iirimaa, kus Iiri Toidu Nõukogu asutati 1994. aastal. Nõukogu ülesandeks on teavitada avalikkust iiri toidust ja jookidest, ergutada tootjaid minema välisturgudele, suurendades seeläbi iiri toidu tuntust maailmas. Väärt ettevõtmine.

Eesti on väike riik, kuid see ei tähenda, et meie eesmärgid peaksid olema iirlaste omadest kitsamad. Eesti toidu varamust leiab, mida maailma mitmekesisele maitsele lisaks pakkuda. Mis oleks omalaadne ja iseloomustaks Eestit kohana, kus peetakse lugu puhtast loodusest ja ehedast toidust

Toit nagu ka kultuur tervikuna allub maailmast muutuvatele mõjutustele. Selverites müüdav odrajahukarask maitseb ilmselt veidi teisiti kui sada või enam aastat tagasi ning kindlasti on muutunud ka selle põhikomponendi – odrajahu – kvaliteet, kuid toit ise kuulub eestlaste toiduklassikasse. Niisama on ka leivasupi, räimevormi või millegi muu meile nii igiomasega.

Eesti kultuuriline omapära, meie regionaalne ja lokaalne identiteet toetub sajanditagustele traditsioonidele, mille püsimine, aga ka teisenemine uutes oludes on meie ühiseks kohuseks.