Logistanud Kopli trammiga, kus jalge ees vedelevad sihvkakoored ja levib Krakovi vorsti lõhn, Balti jaama, jääb Kolme Lõvini jalutada paar minutit. Kui õhtuti on see pretensioonitu lõbustuspaik publikust tulvil ning ukse eest möödudes võib tunnistada mõnd külastajatevahelist häälekat arveteklaarimist, siis argiõhtul kell kuus oleme ainsad kliendid.
Kõlaritest diskorütmis kostev «Barmen, nalei, ja segodnja toskuju....» (vene k baarmen, vala, täna ma nukrutsen – toim) tekitab hämaras päevinäinud interjööris minnalaskmismeeleolu. Rohelise tantsupõranda kohal laes küütleb poolik, ent seisev diskokera ning seinale, millel vastu valgust vaadates võib märgata loendamatuid kuivanud pritsmeid, on naivistlikus stiilis maalitud kolm justkui naeratavat lõvi. Ruumis levib läppunud tubaka- ja õllesegune aroom ning mööda peegleid vonklevad rohelised plastliaanid. Seina äärde on paigutatud kaks kasiinolikku meelelahutusmängu «Osavusvise», tualetis tuleb loputuskasti liigutamiseks kasutada võidunud puupulka ning seinal toretseb katmata pistikupesa.
Lahke baaridaam annab vene-eesti segakeeles teada, et suppidest on valida seljanka ja oblikasupi vahel ning et menüüd pole mõtet lehitseda, sest salatite ja praadide valik on hoopis kriidiga tahvlikesele kirjutatud. Otsustamegi salati ja prae kasuks ning võtame ühe kleepuva lauakese taga liikumatult istet, et mitte koos istmiku all kõikuva tooliga pikali lennata. Tasub vaid ette kujutada, millest võiksid jutustada need seinad, lauad ja toolid, kui nad rääkida saaksid! Roogi ei pea kaua ootama. Nagu baaridaam hoiatas, ongi 40-kroonine «Kolme Lõvi salat» kuum ning meenutab väikest, lihtsat ja kodust, ent ülimaitsvat kartuli-loomaliha-seenepraadi, millele lisatud kurki, juustu ja kahetsusväärselt ka ketšupit. «Soola lisage ise!» soovitab kokatädi. Delikatess-salatit serveeritakse aga miniatuurselt liualt lusikaga ning seegi toit on lihtne – majonees, sink, juust, riivitud õun ja hapukurk.
Praed – «Liha vene moodi» (65 kr) ja seene viljakehadega garneeritud «Liha seentega» (50 kr) – viivad aga suisa keele alla, sest nii läbihautatud, ahjuküpset ja mahlast liha koos küpsekartulitega annab pealinnas otsida. «Oskaks ise ka niimoodi süüa teha!» õhkab kaaslane ja vitsutab kahe suupoolega, ehkki kõht ammu täis. Botškarjovi ja Zolotaja Botška klassikalised pudeliõlled (25 kr) on mahedad ja parajalt külmad.
Mis siis ikka – kääridega tükkideks lõigatud salvrätiga suu puhtaks ja minek, kõrvus kõlarist kostev «Kriminaalse Peterburi» tunnusmeloodia.
|
