Arhitektide kahurvägi

Kui sõita Tallinnas Õismäelt vabaõhumuuseumi poole, jääb paremat kätt mereäärne aiaga piiratud Merirahu elurajoon, mis sai seitse aastat tagasi kurikuulsaks toonase kinnisvaraturu kohta hirmakallite krundihindadega.

Krundi ruutmeetri eest kuni 3000 krooni küsinud arendaja, AS Hestlinger aitas hiigelhinnaga jõudsalt kaasa ka üldisele kinnisvara kallinemisele.

Kuid mõned aastad hiljem, süüdistatuna ka pankranniku lõhkumises ja riigimetsa mahavõtmises, läks firma aga pankrotti ja 36 hektaril asuva elurajooni ostis Merirahu Arenduse OÜ, mille taga oli kuus krundiomanikku – Mehis Pilv, Leonid Kossinov, Sergei Bobkin, Taavi Reigam, Leonid Morozov ja Priit Koit.

Tänaseks on kõik 77 kinnistut, mille hinnad küündisid mitmete miljonite kroonideni, soovijatele maha müüdud. Veel augustikuus müügis olnud 1400 m² maatüki hinnaks küsiti ligi kuus miljonit krooni.

Ja majad kerkivad. Kust veel otsida Eesti parimate arhitektide loomingut, kui mitte sealt?

Tõepoolest, arhitektide nimekiri on vägev: Veronika Valk, Ralf Tamm, Kalle Rõõmus, Piret Anier, Vahur Sova, Tarmo Piirmets ja teised tuntud nimed, mõni neist on ka enam kui ühe maja autor.

Ööpäevaringse valvega ja tarastatud territooriumil on samasuguse «tarastuse» läbi teinud ka kõik kerkivad või juba valmis majad. Ühtse väljanägemise huvides ja kaootilisuse vältimiseks on kõik heakskiidetud projektid allutatud üsna rangetele tingimustele alates majade väliskujust ja värvist kuni maja ümbritsevate piireteni.

Seega leiab Merirahust küll tipparhitektide loomingut, kuid mitte nende tipploomingut.

Mõned erandid torkavad selle taustal üsna teravalt silma ja terviku seisukohast on see tegelikult lausa tore, et mõni selline on ka vahele lubatud.

Kuid ühtsusenõue on vältimatu, kui tahta ära hoida olukorda, kus suhteliselt väikesel territooriumil igaüks hakkaks käituma põhimõtte «minu oma, minu õigus» järgi. Sellise iseregulatsiooni tulemusena kerkinud kaootilisi ansambleid ei ole kellelgi kena vaadata. Näib, et siin on arendaja leidnud kompromissi: praegune üldmulje on küll silma riivamata ühtlane, kuid siiski mitmekesisem kui juhul, kui arendajad oleksid otsustanud tellida majad ühelt arhitektilt.

Territoorium tervikuna ei ole veel lõplikult korrastatud –praegu veel saavad elanikud mere ääres kasvavate kaskede all seenel käia. Tulevikus see ilmselt enam võimalik ei ole.

Emil Urbel
Merirahu hoonestusreeglite koostaja

Merirahu hoonestustingimused said üsna ranged – kõik majad peavad olema kandilised, lamekatusega, valged või helehallid. Rõngad, kaared ja sakid on keelatud. Neid arhitekte, kes tulid nõutust erinevaid projekte pakkuma, peaaegu polnudki.

Mõnele uusomanikule tuli küll pikalt koos arendajaga selgeks teha, mida nad selles rajoonis teha saavad. Iga kõrvalekalle hoonestustingimustest ei tähendanud loomulikult automaatselt seda, et projekt tuleb välja praakida, vaid kõik sõltus konkreetsest lahendusest.

Arendajale on ranged hoonestusreeglid üsna suur risk – kas ikka leidub kruntidele niisugustel tingimustel ostjaid. Aga pikapeale selgus, et on palju huvilisi, kellele kord ja reeglid just meeldivad. Eks olid kõik ka juba näinud äärelinnadesse kerkinud palktaresid, häärbereid ja «losse».

Praegu on Merirahu pooled majad valmis ja tulemus on minu meelest hea. Kuigi reeglid olid kõigile samad, on iga lahendus siiski erinev. Majadel on erinevad arhitektid just neile iseloomuliku käekirjaga, üldpilt on aga merirahulik.

Villem Tomiste
arhitekt

Tegemist on taotluslikult oma-ette külaühiskonda meenutava piirkonnaga, mis eristub linnast. Kuid kui näiteks Nõmmel on oma miljöö juba olemas, siis uude piirkonda on seda üsna raske tekitada. Siin ei osta inimene vajalikku kõrvalasuvast vürtspoest, vaid läheb sõidab autoga linna äärde ja laob masina kaupa täis. Siin ei ole veel seda, mis inimesi ühendaks – kas või ruumi ühiseks tegevuseks või koosolemiseks.

Sellise tarastatud piirkonna puhul on nähtavad veel 1990ndate mõjud. Kunagi ehk saab elurajooni ümbritseva tara ka ära võtta, kui ühiskond stabiliseerub ja linn tervikuna oma arengus järele jõuab.