Aju ja süda on energeetilises mõttes kõige kulukamad organid kogu organismis. Aju ühe kaaluühiku «ülalpidamiskulud» on 8 – 10 korda suuremad kui lihase kaaluühiku omad. Niivõrd kalli organi arendamine peab end kuhjaga ära tasuma ning see tasu väljendub mõistagi looma paremas võimes oma elukeskkonnas orienteeruda ja hakkama saada. Kuid miks on imetajate ja isegi lindude ajud evolutsiooni vältel pidevalt suurenenud, samas kui näiteks kalad ajavad siiani edukalt läbi suhteliselt väikeste ja odavate ajudega? Ning milline evolutsiooniline sund pani vohama primaatide ja inimese aju? Traditsioonilised seletused, miks aju arenes suuremaks ja võimsamaks kui minimaalselt vajalik, on otsinud lahendust loomade elukeskkonnast ning liikide arenguloogikast. Varasemad uurijad leidsid, et suuremate loomade ainevahetus oli parem, võimaldades toidust saada rohkem energiat ning kulutada selle ülejääki aju kasvatamiseks – suurem aju oli lihtsalt parema seedimise kasulik kõrvalsaadus. Primaatide seas said vägevama ajuga liigid eelise väiksema kubatuuriga liikide ees, sest suutsid parema mälu tõttu rohkem maastikku meelde jätta ning kasutada toiduotsinguiks laiemat piirkonda. Suurbritannia Liverpooli ülikooli teadlased R. I. M. Dunbar ja Susanne Shultz leiavad aga ajakirjas Science avaldatud artiklis, et säärased energeetikat rõhutavad teooriad seletavad küll aju evolutsioonilise arengu tingimusi, kuid ei näita ammendavalt, kust tuli aju arenema sundiv loodusliku valiku surve. Pelgalt tõsiasi, et liigil on olemas võimalus välja arendada senisest suurem aju, ei tähenda veel, et liik seda ka teeb. Aju arendamisega seostuvad ju mitte ainul kasud, vaid ka kulud. «Kuna evolutsioon on majanduslik protsess ning selle käigus sünnib harva mõni kasutu organ või mõõt, eriti kui nende ülalpidamine on kallis, siis järelikult pidi aju arengut suunama mingi kasulik eelis, mis kaalus üles ajukoe kõrgest hinnast tulenenud loodusliku valiku surve,» kirjutavad Dun-bar ja Shultz. Energeetilisuse hüpoteesid nende meelest sellist eelist ei näita. Miks ikkagi oli inimesel tarvis proportsionaalselt niivõrd suurt aju võrreldes oravaga, ehkki probleemid, mida muistne inimene ja orav pidid toidu hankimiseks lahendama, olid suhteliselt sarnased? 1980. aastate lõpul ilmus nn machiavelliliku mõistuse hüpotees, mis tõstis keskmesse primaatide keerulisest sotsiaalsest elust tuleneva vajaduse suurema aju järele. Kuid hüpoteesile antud nimest lähtuvalt hakati seda teadusüldsuses tõlgendama nõnda, et suuremat aju oli tarvis ennekõike liigikaaslaste petmiseks, manipuleerimiseks ja salasepitsuste kavandamiseks. Ehkki needki nähtused on sotsiaalse elu lahutamatu osa, ei saa vaid sulitsemise võimest tuletada liigile kasulikku loodusliku valiku survet aju arendamiseks. Nõnda ilmus sotsiaalse aju hüpotees, mis väidab, et stabiilises grupis elavad isendid peavad lahendama märksa keerulisemaid tunnetuslikke ülesandeid kui üksikud. Grupiliikmed peavad toime tulema oma vajaduste rahuldamisega, koordineerides oma käitumist kaaslaste omaga. Nad peavad oskama lahendada otseseid ja kaudseid konflikte, mida põhjustavad grupiliikmete toiduotsingud ühel ja samal territooriumil. Nende ülesannetega saavad suurema ajuga isendid hõlpsamalt hakkama seetõttu, et nad oskavad üheskoos lahendada elukeskkonnas üles kerkivaid probleeme (sh energeetilisi), mida muidu tuleks lahendada üskinda, kasutades riskantset katsemeetodit.Võtmesõnaks on siin paarisuhted. Kindel paarisuhe näib aju arengule kaasa aitavat, monogaamsed liigid on kõikjal loomariigis proportsionaalselt veidi suuremate ajudega kui nende polügaamsed sõsarliigid. Järelikult on püsiva paarisuhte sõlmimise eelised piisavalt suured, et ära tasuda kulutusi ajule, mis on võimeline valima sobivat partnerit kogu eluks ning koordineerima isendi tegevust järglaste kasvatamisel «abikaasa» omaga nõnda, et mõlemal «abielupoolel» jääks piisavalt aega puhkamiseks ja toidu hankimiseks. Kuid primaatidel on erinevalt kõigist teistest loomaliikidest täheldatud ka seost aju suhtelise suuruse ning sotsiaalse grupi arvukuse vahel, kuhu isend kuulub. Dunbar ja Shultz oletavad selle põhjuseks, et varased primaadid kasutasid oskusi, mida teised selgroogsed pruugivad vaid soojätkamispaaride moodustamiseks, ka selliste paaride moodustamiseks, mille eesmärk ei olnud järglaste saamine. Selliseid liite sõlmiti samast soost või ka vastassoost isendite vahel eesmärgiga osaleda koos toiduotsingutel või võimuvõitluses. Erinevalt kõigist teistest loomaliikidest investeerisid primaadid neisse «poliitilistesse» paarisuhetesse sama palju vaimset energiat kui soojätkamis-paarisuhte loomisse. Kuna selliste paarisuhete hulka piirab vaid loomade hulk grupis (karjas), arenesidki teistest veidi suuremad ajud just neil primaadiliikidel, kes elutsesid koos kõige suuremates karjades. Et poliitiliste paarisuhete kõrge kvaliteet annab loomale täiesti mõõdetavaid tulusid, näitavad California ülikooli teadlase John B. Silki vaatlusandmed tänapäevaste ahvide seas.
> Loe edasi |
