Too

Viru-Nigula vallas postiljoni ametit pidav Karmen Parker teeb oma tööd pühendumusega. Ta leiab, et olulisim tema töös on inimestega suhtlemine ja nende aitamine. Naise suurimaks unistuseks on aga lotovõit.

Kui raske on ühe postiljoni kott?

VIIMASED KOMMENTAARID Raini Plado Väga tubli olete ja  heasüdamlik kaa:-)  Olge ikka tugev ja  tubli edasi, ning  päikest teie  päevadesse.... tibi Au ja kiitus  kirjakandjatele!6päeva  nädalas aasta läbi  tööl,iga ilmaga,tulgu  või taevast  pussnuge.Ja... Teised kommentaarid

Tohib olla kuni 20 kilo. Enamasti need sellises kaalus ongi, juhul kui ei ole katalooge. Ühe kataloogi raskus on keskmiselt 700 grammi.

Minu eeliseks on muidugi see, et mina vean autoga posti laiali, siis ei ole raske postikott probleemiks.

Kas see töö on raske?

Mõni päev küll. Tuled koju ja mõtled, et miks ma üldse tööle läksin, aga enamasti ei ole halbu emotsioone. Sest suurem osa inimesi on ikka väga meeldivad.

Kui ma seda tööd ei teeks, siis ma ei kujutakski ette, et nii toredaid memmekesi olemas on. Nad on sellised inimesed, kes ei kurda kunagi. Vastupidi, püüavad ka väikese pensioniga hakkama saada. Kõige selle juures on nad heatujulised ja pakuvad lahkelt kõike, mis neil parasjagu on. Postiljon on nende jaoks inimene, keda usaldada ja hoida. Vahel avastan postkastist midagi isetehtut ja toredat tänutäheks. See on väga meeldiv, kui sind austatakse ja meeles peetakse. Mina püüan omalt poolt samaga vastata.

Ega külas teisiti saagi, inimesed hoiavad väikeses kohas ikka kokku.

Millist abi külainimene postiljonilt vajab?

Väga palju vajatakse abi rohtude muretsemisel, kohalikku apteeki meil ei ole, inimesed paluvad mul rohud linnast tuua. Nii ma võtangi portsu retsepte kaasa ja sõidan peale tööd linna ravimeid tooma.

Mahu külas ei ole poodi, sealtkandi inimestele toon vahel söögikraami, seda just talvel.

Kes siiski tuju rikuvad?

Peamiselt jõukamad inimesed, kes arvavad, et suur rahakott lubab neile igasugust käitumist. Nad on tihti pretensioonikad ja rahulolematud. Seda eriti talviti, kui ajalehed kipuvad vahel teeolude tõttu hiljaks jääma.

Siis nad helistavad, kaebavad ja on paanikas, et kus nende lehed on, sest nad on harjunud need saama kell 12. Sellised inimesed kohe oskavad oma käitumisega tuju kapitaalselt rikkuda.

Kuidas selliste inimestega läbi saada?

Ilusti. Kõikidesse klientidesse tuleb suhtuda positiivselt. Ma ei saa hommikul paha tujuga tööle minna, turtsuda ja plärtsuda, siis ei peaks inimesed minust midagi.

Maal selline tujutsemine kaua ei kesta, sa kas õpid kiiresti eluga kohanema või lähed linna tagasi.

Kas töös tuleb ka muid ekstreemsusi ette?

Koerad. See on postiljonide hirm. Ma olen kuulnud, et trükivärvis on midagi, mis koerad tigedaks teeb. Igatahes ründavad postiljone ka sellised koerad, kelle kohta pererahvas ütleb, et see kutsa ei ole kunagi kedagi puutunud.

Minule on mitu sellist koera hambad sisse löönud. Suurt midagi ära rebitud ei ole, aga muljuda olen küll saanud, sinikad ja hambajäljed on korduvalt käte ja jalgade peal olnud.

Kuidas teist postiljon sai?

Tegelikult täiesti juhuse tõttu. Lõpetasin Vasta põhikoolis IX klassi ära, siis läksin Rakverre, plaan oli õmblejaks õppida. Sel ajal tundus õmbleja amet hästi perspektiivne, palgad olid ka enam-vähem. Õppimise ajal selgus aga, et õmblejad said miinimumpalka ja et töökohti praktiliselt ei olnud.

Sain aru, et sellega endale elatist ei teeni. Ajal, mil lõpetasin, teenis õmbleja 1600 krooni kuus. Läksin mõneks ajaks hoopis pagariks-kondiitriks. Töötasin veel Vest-Woodis tõstukijuhina, siis aga otsustasin veelkord ametit vahetada, sest seal maksti naistele sama töö eest tunduvalt vähem kui meestele.

Juhuslikult leidsin kuulutuse, et Eesti Post vajab töötajaid. Nii ma sinna sattusingi.

Kas te ei ole mõelnud linna tööle mineku peale?

Ei, mulle meeldib see töö, mis ma teen. Muidugi, linnas oleks rohkem võimalusi, ka palk oleks ilmselt parem.

Vahel, kui ma töölt tulen ja pahas tujus olen, siis elukaaslane ütleb, et tule ära. Aga maal on naisterahvastele tööd vähe. Siis ma alati mõtlen, et mis ma peale hakkan.

Aga lõpuks läheb paha tuju üle ja kui mõtled kõige positiivse peale, mida see töö annab, siis tunnen jälle, et võib tööle minna.

Mida vabal ajal teete?

Üheks kireks on kindlasti loto mängimine, Bingo pileteid ostan iga nädal, mul on selline lootus ja mõte, et äkki õnn naeratab ja tuleb suurem võit.

Nii palju oleks vaja teha. Ostsin hiljaaegu korteri, seal saaks siis hea remondi teha.

Salamisi olen unistanud, et kui võidaks näiteks mõne miljoni, siis ostaks oma sünnilinna Elvasse uhke häärberi. Elva meeldib mulle, see on nii roheline ja ilus linn. Päris ära ma ilmselt ei koliks, kodu on ju siin, aga oma kodukohas võiks olla üks ilus maja.

Aastate jooksul on saanud mitmete asjadega tegeleda, kõhutantsuga näiteks. Meri on samuti minu jaoks üks koht, kus saab patareisid laadida, käin tihti mere ääres kõndimas. Kalapüük meeldib mulle ka, õng ja muu vajaminev varustus on endal olemas.

Viimasel ajal on üheks huvialaks ka poliitika, astusin reformierakonda.

Kas plaanite järgmistel valimistel kandideerida?

Ma ei ole veel päris kindel, kuigi mõtted on selles suunas liikunud. Ega minu eesmärgiks ole karjääri teha, tahaks lihtsalt, et elu meie vallas paremini läheks.

Tahaks ise midagi ära teha, kuidagi valla elule kaasa aidata. Üks peamine eesmärk on see, et Viru-Nigulas avataks taas apteek, kohalikel vanuritel on seda väga vaja.

Kas Eesti külal on teie arvates tulevikku?

Viimasel ajal tundub, et on küll. Hästi palju noori tuleb maale. Saadakse perele juurdekasvu, korteris elamine tüütab ära, tahetakse avaramaid tingimusi. Elanikkond külades nooreneb pisitasa. Ma leian, et on tulevikku.