Keskkonnainspektsiooni pressiesindaja Leili Tuul kirjutab Postimees.ee’le saadetud arvamusartiklis, et autoga ei tasuks randa sõita ka siis, kui keelavat märki näha pole.

Samal teemal: Fotod: jultunult randa sõitnud autod  Galerii Selgusid esimesed autopildistajast särgivõitjad Randa sõitnud autode pilte saab saata neljapäevani! Autoga randa sõitja võib saada kopsaka trahvi  (VIDEO)

Ta toob võrdluseks näite, et ka purjuspäi roolikeeramise kohta pole teede äärde liiklusmärki üles pandud.

Veekogude randadele ja kallastele sõitnud ja parkinud mootorsõidukid on pidev probleem. Eriti terav on see muidugi suvisel ajal ja nädalavahetustel, kui väga paljud inimesed võtavad nõuks veekogu äärde puhkama minna.

Häda on selles, et sõidetakse veekogu piiranguvööndis väljaspool selleks ettenähtud teid, pargitakse piiranguvööndis olevasse metsatukka või otse veepiirile. Mõni proovib rannavallidel ja luidetel oma sõidumasina võimsust. Kõige selle tagajärjeks on segipööratud metsaalused, ranna- ja kaldapealsed. 

Läheb lugejatele korda

Heameelt teeb see, et probleemi on hakatud laiemalt teadvustama ning veekogude piiranguvööndis sõitjad ei ole ainuüksi keskkonnakaitsjate probleem. Viimasel ajal on meedias kallastele ja randadele sõitmisest päris palju juttu olnud ning Postimees.ee artikli juures olevaid kommentaare vaadates on hea tõdeda, et paljud saavad rannal ja kaldal sõitmisega kaasnevatest keskkonnaprobleemidest aru.

Samas on ikkagi ka neid, kes ei näe rannaliival ja rannametsades ringisõitmises mingit  probleemi ega kahju.

Rikkujad ei tea reegleid

Seetõttu ei tee tõenäoliselt paha veelkord asjad üle rääkida. Tihtipeale kuulevadki inspektorid õiguserikkujatelt, et nood ei tea rannal ja kaldal kehtivatest sõidupiirangutest midagi.

Kõigepealt siis sellest, mis asi on ranna ja kalda piiranguvöönd ning milleks seda vaja on.

Looduskaitseseadusega on kõigile veekogudele kehtestatud piiranguvöönd ja selle eesmärk on kaitsta rannal või kaldal asuvaid looduskooslusi, see tähendab taimestikku, linde, loomi ja putukaid, ning piirata inimtegevusest lähtuvat kahjulikku mõju loodusele. Autode ja maastikusõidukitega sõitmine kahjustab pinnast ja rannaalade õrna taimkatet  ning selle taastumine on väga pikaajaline protsess. Loodusele tekitab kahju iga üksik mootorsõiduk, suurest hulgast masinatest rääkimata.

200 meetrit veepiirist

Piiranguvööndi laius on sõltuvalt veekogu suurusest erinev. Näiteks Läänemere ja meie suuremate järvede – Peipsi, Pihkva, Lämmijärv, Võrtsjärv – ranna piiranguvöönd on 200 meetrit, 100-meetrine kalda piiranguvöönd on üle kümne hektari suurusel järvel või veehoidlal ning üle 25 ruutkilomeetri suurusel valgalaga jõel või ojal. Kõige väiksematel veekogudel on kalda piiranguvööndi ulatus 50 meetrit.

Oluline on meeles pidada, et piiranguvööndis tohib sõita ainult selleks ettenähtud teedel, mitte aga väljaspool teid ega mööda suvalisi radu. Parkida tohib teeserva või selleks ettenähtud alale. Üks Postimees.ee lugeja avaldas arvamust, et kui rannas on piknikukoht, siis sinna tohib parkida. Kui selle piknikukohani viib sõitmiseks ettenähtud tee ja on olemas parkimisplats, siis probleemi ei ole. Kui aga parkimisplats puudub, tuleb auto ikkagi mujale jätta, kus parkimine on lubatud ning jalgsi piknikukohale minna.

Erandina võib mootor- või maastikusõidukiga piiranguvööndis sõita juhul, kui see on vajalik tiheasustusalal haljasala hooldustööde tegemiseks, kutselise või harrastusliku kalapüügiõigusega isikul kalapüügiks vajaliku veesõiduki veekogusse viimiseks,  samuti maatulundusmaal metsamajandus-  või põllumajandustöödeks.

Märk keelab joobes juhtimist?

Paljud rikkujad toovad põhjenduseks selle, et veekogu rannal või kaldal puudub sõitmist keelav märk. Tõsi, igal pool keelavaid silte ja tahvleid ei ole ja igale poole ei saagi neid panna.

Siinkohal kasutaksin koos meie inspektoritega reidil käinud Anija valla vanemkonstaabli sõnu, kes vastas õiguserikkujate küsimusele vastuküsimusega, kas nad on näinud märki, mis keelaks purjuspäi autojuhtimise. Protestijad vastasid seepeale, et seda ei luba seadus. Sarnaselt liiklusseadusele on ka keskkonnaalased seadused kõigile täitmiseks. 

Karmid karistused

Keskkonnainspektsioon on suvisel ajal kontrolli randadel ja kallastel tugevdanud. On tehtud reide koos politsei- ja vallaametnikega ning iga kord on tabatud hulgaliselt seaduserikkujaid.

Erandjuhul piirdutakse hoiatusega, reeglina lõpeb asi rikkuja jaoks trahviga, mis peaks aitama edaspidi seadusesätteid paremini meeles pidada.

Taoliste rikkumiste eest määratud trahvisummad on tõusnud, ulatudes 6000 kroonini. Iga rikkumist vaadatakse loomulikult eraldi ning rahatrahv määratakse vastavalt asjaoludele ja rikkumise tõsidusele. Maksimaalne trahvimäär on 30 trahviühikut ehk 18 000 krooni.

Selge see, et karistus on üks võimalus seaduserikkujat kasvatada ja edasisi rikkumisi vältida. Kindlasti tuleb loota sõidukijuhtide teadlikkuse tõusule ja hoolivusele.

Et mitte seadusega pahuksisse minna ega loodusele kahju tekitada, soovitame kõigil veekogude äärde sõitjatel oma sõidumasin ettenähtud kohta jätta ning mõned meetrid jalutada. Puhkamiseks ja looduse nautimiseks need väljasõidud ju enamasti ette võetaksegi.