Mänguasjade poodi minnes tabab mind enamasti meeleheide. Seda siiski mitte lelude ja muu pudi-padi krõbedate hindade tõttu, vaid silme eest läheb kirjuks. Jeerum, kellele seda roosamanna värvi vidinate kuhja või arutus koguses sõjamänguasjade massi vaja on?
Kohati jääb mulje, et eelkõige vanemaile, kes soovivad näha oma võsukeste nägudel naerukurdusid ja kuulda vaimustusekilkeid. Samas pean tunnistama, et olen isegi sattunud vaimustusse paarist lelust, mis vajutamise peale halenaljakalt helisema hakkavad.
Ma ei taha öelda, et lastele pole mänguasju vaja, vaid vanemad kipuvad nendega üle piiri minema ja võsukesi ära hellitama. Lõpuks terve majapidamine tilulilu täis, mida kuhugi pole toppida.
Mänguasjatootjad lõikavad sellelt hulluselt aga üüratut kasumit – kahjuks veel liigagi tihti laste tervise ja orjatöö hinnaga. Enne ostuhullust tuleks lapse heaolule mõelda. Üks asi on, kui see kraam jääb lapsevanema jala alla ja kutsub esile vihamöirge, teine asi on võsukese sattumine haiglasse pliimürgituse või magnetiga kõhus.
