Sel kevadel on avalikkuse ette jõudnud mitmeid võikaid loomadega seotud juhtumeid. Kindlasti on lugejatel meeles Tallinnas peoõhtul surnuks piinatud kass, Põima farmi nälga ja janusse jäetud lehmad ja mullikad ning Aegviidus toimunud jahikoera «treenimine», milleks kasutati kassi. Viimane mainitud juhtum tuli avalikkuse ette selle nädala keskpaigas. Kohe kerkis ka küsimus, kas loomapiinajaid on mingil põhjusel tekkinud senisest rohkem? On meie ühiskond ise järjest julmem ja see peegeldub ka loomade peal? Ühel juhul piinasid looma verinoored tüdrukud, teisel juhul täisjõus meesterahvas. Seega peab kahjuks tõdema, et looma väärkohtleja võib olla igas vanuses ja kuuluda ükskõik millisesse ühiskonnakihti. Enamasti on ta välisel vaatlusel täiesti meeldiv inimene, kellest ei oska julmust oodata. Kas tead kedagi, kes on oma kassil või koeral sündinud pojad ära uputanud ehk rahvakeeli võikalt öeldes «merekooli» saatnud? Kas tead kedagi, kellel koer on aianurgas meetrise (kui sedagi) keti otsas, saab vaevu mõned korrad nädalas süüa ja parimal juhul ka juua, aga on peremehe sõnul hea majavalvur? Kas tuleb meelde keegi, kes on rääkinud, et temal on nii tore koer, kass või muu lemmikloom ja armastab muidu ka loomi, aga vaat need hulkuvad loomad tuleks kohe maha lüüa? Kedagi, kes on võtnud endale looma lihtsalt selleks, et olla naabrist kallima lemmiku omanik? Või kes on naabri looma tapnud selle tõttu, et naabriga ei ole hea läbisaamine? Ma usun, et kindlasti oled mõne siintoodud näitega tuttav. Kui jah, siis oskad kindlasti ka juba vastata pealkirjas esitatud küsimusele. Vastus on ei. Loomapiinajaid ei ole rohkem. Neist lihtsalt räägitakse senisest enam. Võib-olla lähtuvad looma ebardliku kohtlemise pooldajad sellest, et loomi ongi alati koheldud koloniseerivalt, s.o nii, nagu oleks nad maailma loodud ainult inimese teenimiseks. Kuid maailm meie ümber on muutunud ja arusaam elust, eetikast, loomadest ja inimestest on samuti teisenenud. Loom on tunnetav olend, kes samamoodi nagu meie tunneb valu, janu ja nälga, rõõmu ja kurbustki – ta ei saa seda vaid välja öelda. Looma julm kohtlemine on igasugune loomale valu, kannatusi või hukkumist põhjustav tegu, ükskõik millises vormis see ka esineb. Looma tapmisele on sätestatud reeglid just selleks, et juhul, kui inimene võtab loomalt elu, toimuks see kiirelt, valutult ning vastava väljaõppe saanud inimese käe läbi. Eesmärk on üks: vältida looma kannatusi nii palju, kui see tapmise juures võimalik on. Eestis on alates 2002. aastast uus loomakaitseseadus ja üldiselt võib seadusega rahule jääda. Seal on kirjas viis põhiväärtust, mida omanik loomale tagama peab: söögi, joogi ja kaitse valu eest; õiguse liigipärasele käitumisele ning sobivale hooldusele. Näiteks Suurbritannias jõustus sellist kohustust sätestav õigusakt alles 9. aprillil 2007. Samas on seal väga tõhus kontroll loomade heaolu üle ning loomasõbralik käitumine on norm, mitte erand. Aga meil? Eestis tunned pigem head meelt, kui saad kokku loomasõbraliku ja vastutustundliku loomaomanikuga. Loomi ei aita mitte üksi hea seadus, vaid see, kui inimene võtab endale vastutuse selle eest, kuidas ta loomaga käitub. Loomasõbralik, vastutustundlik käitumine on see, kui inimesel on loomaga suheldes (pole tähtis, kas loom on lemmik või näiteks osa inimese kui ettevõtja elust) selge arusaam looma vajadustest, oma ajalistest ja rahalistest võimetest ning sellest, kuidas need kaks poolt kokku lähevad. Kuidas see kõik loomapiinajatega kokku läheb? Väga lihtsalt. Kuni meie, ühiskond, ei tauni inimeste käitumist, kes võtavad loomi kui oma omandit, millega võib kõike teha – tänavale heita, uputada, surnuks näljutada –, seni jääb see mõtteviis püsima. Kuid meie võimuses on asju muuta. Saame teha nii, et Aegviidu juhtum ja teised sellesarnased ei korduks. Saame olla hoolivamad ja sekkuda, kui näeme, et loomale tehakse haiget. Saame kasvatada loomaarmastust oma lastes. Saame õppida suhtuma looma kui elusolendisse, kelle elu ja heaolu on meile tähtis. Saame, nagu Albert Schweitzer, tunda aukartust elu ees. Siis oleme ka ise väärt elu arenenud ja õigeid väärtusi hindavas ühiskonnas. |
