Lisaks Tokyole ka kõiki endisi pealinnu, tähtsamaid templeid ja pühamuid külastanud ning isegi Jaapani pulma nägema sattunud Liljede pere sõitis Jaapanis idamaade kultuuri õppivale tütrele külla paariks nädalaks. Tallinna Ülikoolis tudeeriv Maria oli ühes Tokyo keiserlikus kõrgkoolis juba mõnda aega vahetusüliõpilaseks.

Mõne aja eest ka Lõuna-Aafrika Vabariigiga tutvunud Merle Lilje nendib, et Euroopa riike ta külastada ei viitsi – need ju Laine kuldajal kõik läbi käidud. Pigem midagi eksootilist ja tundmatut. Ning kindlasti mitte turismirühma koosseisus, vaid ikka omal käel, et sulanduda massi, proovida elada nii nagu kohalik. «Ja just jaapanlaste olme kõige enam hämmastaski,» tunnistab Merle.

Arvatakse, et Jaapan on ülikallis riik, ent Merle tahaks selle arvamuse osaliselt kummutada. Kallid on vaid transporditeenused ja elamispind, kõik muu aga meilegi täiesti taskukohane. Kuna bensiin on kallis ning teed kitsad – Merle sõnul võib suurlinna Tokyo tänavaid vabalt Tallinnaga võrrelda –, siis eelistavad kohalikud sõita rongide ja metrooga. Liipritel liikuvad sõiduvahendid käivad täpselt nagu kellavärk ning sõita saab sundimatult igale poole üle riigi.

Enim üllatus Merle Tokyo metroos, mis teenindab päevas miljoneid inimesi. «Inimesed kõnnivad seal sujuvalt nagu robotid, keegi ei tõukle, keegi ei koperda isegi tipptunnil,» muljetab ta. Kõige rahvarohkemal ajal seisavad metroovagunite uste juures vagunisaatjad, valged kindad käes, ning pressivad inimesi sisse. «Rongijuht vaatab siis peeglisse ja – võib uksed sulgeda. See kõik käib nagu muuseas!»

Eriti on metroos mõeldud invaliidide ja pimedate käekäigule. Trepikäsipuud on kahekordsed – kõrgemal ja madalamal – ja perroonile on kantud umbes poolemeetrine nn munakiviriba, et vaegnägija mööda seda kulgeda oskaks. Riba juhatab abivajaja täpselt õiges kohas peatuva vaguni ukse ette.

Rongis eneses on aga mõeldud nägijatele – istekohtade kohal asuvast kottriiulist võib iga soovija võtta igavuse peletamiseks värskeid ajalehti. Siiski on Merle veendunud, et vähemalt pooled metroorongisõitjad magavad. Püstijalu. Isegi pidevalt kisendavad mobiiltelefonid ei suuda nende tukastamist segada.

Metroos ja jaamades valitseb puhtus ja kord, ehkki nii massiliselt suitsetavaid inimesi pole Merle üheski maakera otsas näinud. Muide, konisid ei pillu keegi maha. Merlel läksid imestusest silmad suureks, kui ta nägi rongile kiirustavat sigaretti kimuvat tütarlast, kes aga sõidukist maha jäi, sest ei leidnud kiiruga kohta, kuhu koni visata. Ja valgeid marlimaske, rõhutab Merle, ei kanna jaapanlased üldse mitte sellepärast, et oma, vaid teiste tervist säästa. Lapp pannakse näo ette nakkuse ennetamiseks pisimagi nohu korral.

Liljede pere külastas ka Akihabara spordiareeni, et eestlasest sumomaadlejale Barutole kaasa elada. Mis sest, et piletid olid hirmkallid. «Löövad lihtsalt rinnad kokku ja ongi läbi,» oli Merle veidi pettunud, ent kõvasti lärmates õnnestus Barutole ikkagi kaasa elada. Vaheajal tuli Baruto publiku sekka ning Merle pidas plaani talle ansambli Laine liikmete signeeritud plaat kinkida. «Ja sealt ta tuli, krunn kuklas, mäesuurune Eesti Kalevipoeg!» ei suutnud lauljatar sportlast ära imestada. Plaadi üleandmine kujunes raskeks – häälekaid ja vahetpidamata pildistavaid autogrammilunijaid oli liialt palju.

Kabukiteatris, kus taas vähemalt pooled publikust magasid, kuulas Merle hoolega kõrvaklappidest ingliskeelset selgitust, millest tükk jutustab: õnnetust armastusest, mis lõpeb paarikese enesetapuga. Piisas aga mõnel näitlejal lavale ilmuda, kui mõni vaataja ekstaatiliselt kisendama hakkas. Selgus, et nõnda – näitleja nime hüüdes – tervitatakse lavale ilmuvaid staare, ning Merle kujutas elavalt ette, kuidas meil analoogiline «Aarne Üksküla! Aarne Üksküla!» või «Lembit Ulfsak! Lembit Ulfsak!» kõlaks.