Pühapäeva hommik, mõni minut enne kümmet. Taevast langev kleepuv lörts masendab. Ent Kalamajas asuva Salme kultuurikeskuse treppidest astub reipalt üles inimesi – enamasti vene keelt kõnelevaid keskea ületanud naisi, kes hoogsalt rapsivad riietelt räitsakaid maha. Ratastoolis memm kasutab saatja abi ning laseb siis end saalis veeretada päris lava ette. Üllatusena seal kohti jagub – meile ulatatakse kassast kaks sajakroonist piletit suisa esiritta.

Muudaks õige vee viinaks!

Lavale on sätitud kümneid, kui mitte sadu veepudeleid, ja neid tuuakse aina juurde. Mõne kork on avatud, mõne pudelisuu ümber seotud elegantseid lindikesi, mis annavad anumatele lausa piduliku jume.

«Huvitav, miks nad neid pudeleid lavale toovad?» uurib meie kõrval esireas istuv vanamees. Saanud teada, et vee pühitsemiseks, hakkab ta naeru puksuma: «Siis jood seda vett ja sünnid uues elus lepatriinuna, lendad igale poole, kuhu tahad!»

«Nii palju sain teada, et kodust peab see vesi olema võetud,» on vanamehe kaaslanna Tjan-Šanski seansside stammkundedelt infot kogunud.

«Ja kork peab kindlasti lahti olema, siis pääseb õndsus sisse,» kõkutab vanamees endiselt naeru. «Huvitav, ajalehereklaamis küll midagi kirjas polnud, et võtke pudel kaasa? Ma oleks kohe kaks liitrit võtnud, äkki muudaks ta vee viinaks nagu Kristus veiniks!»

Unistamine saab aga hetkega läbi. Arteri fotograafi ette ilmub keegi väga kuri onu: «Mul on palve, et lahkute aparaadiga. Kohe! Sellel seansil on keelatud filmimine ja pildistamine! See on autoriõigus, see kehtib igal pool. Teie teete oma seansi, siis suhtute sama moodi. Kas teatris lubatakse? On teil mobiilid välja lülitatud? Ei pildistata, ei filmita!» kostab verbaalset tulistamist, ehkki ei kassas, piletil ega kusagil mujal vastavat märkust pole. Ei kõla sellist palvet ka kõlaritest seansi eel. Et piltnik lahkumisel piletiraha tagasi saaks, ei võeta teemakski.

Tee õnne ja unistuste juurde

Ja siis Ta tuleb, viiul käes.

«Tere-tere!» hüüab hallipäine mees. Need on ainsad eestikeelsed sõnad, mis Peterburi tervendaja lausub. Sünkroontõlge vene keelest puudub.

«Olen ainus inimene, kes on loonud tervendamisseansi ja kontserdi sümbioosi,» teatab Tjan-Šanski monotoonselt.

Tõesti?! Meie oma Albert Stepanjan praktiseeris ju – vahel isegi koos Anne Veskiga – selliseid tervendamiskontserte juba kaugeil üheksakümnendail, ainult et tasuta.

Tjan-Šanski jätkab, et tänapäeva maailmas pole mitte südame- ja veresoonkonna haigused number üks, vaid hoopis «kroonilise väsimuse sündroom». Ja selle ennetamiseks ja raviks on parimaks vahendiks hea tuju. Kui vererõhk kõrge, pole vaja sellest mõelda, sest see teadmine tekitabki stressi. «Minu raamatus on kõik täpselt kirjas ja seal antakse soovitusi, sest inimene ise ei suuda ennast lohutada,» on Tjan-Šanskil hetkel, mil loengkontserdi algusest möödas pelgalt kaks minutit, juba pisike oma pildiga brošüür (200 krooni, müügil fuajees) näppude vahel. «Kui lugeda minu raamatust loitsu (vene k zagovor – toim), on seal lohutavad sõnad kaunilt luulevormis kirjas. Nii et kui teil valutab õhtul parem jalg, siis lohutage ennast, et jumal tänatud, ainult parem valutab. Vasak ju ei valuta! Ja teil hakkab kergem!»

Tjan-Šanski seletab, et tema ravimeetodi puhul ravimeid ei tarvitata – ta mõjutab inimese teadvust. Hallpea kordab neid sõnu sugereerivalt ja pausidega: «Aju. Peamist. Infokeskust. Aju. Peamist. Infokeskust.» Ta mitte ei ravi halvasti nägevaid silmi, vaid mõjutab aju osa, millele alluvad silmad. «Nii et kui te mu raamatut loete, siis mõjutate oma aju,» vibutab ta taas brošüüriga.

«Istume nüüd kõik mugavamalt, lõdvestame käed ja jalad,» räägib ta monotoonselt. «Puhkame. Ja et teil poleks igav, suleme silmad ja kuulame muusikat, mida olen teie jaoks loonud. Minu muusika – see on tee tervise, õnne ja unistuse juurde...»

Et rõõmu jaguks loojanguni

Käivitub fonogramm. Laval kumab punane valgus, Tjan-Šanski suleb samuti silmad ning teeb käega mõned ringjad liigutused, nimetissõrm ette suunatud. Esireast on näha, kuidas ta vahetevahel suletud laugude vahelt välja piilub.

«Küsi minult, mis on elu mõte.

Sul vastan ma, et armastuses see...» lõõritab mees võimalikult täpselt fonogrammi järgi artikuleerides. Meenutab stiililt veidi Leštšenkot või Kobzoni. Aga mitte tämbrilt ega vokaalsetelt võimetelt. Laulusõnadest selgub, et armastus – see on naine valges. Riietuses vist.

«Pärast meie kohtumist võite teha endale kingituse, muretsedes videokasseti (hind 350 krooni) ning plaadi (350 krooni – toim) minu lauludega,» ei unusta tervendaja kohe pärast laulu lõppemist mainimast. Ning alustab uuega:

«Elu on salapärasem kui tuli,

seda mõista me ülesanne.

Elagem siis maa peal nõnda,

et rõõmu jaguks loojanguni...»

«See siin on üks ilusamaid saale, kus olen esinenud. Miks mitte käia siin iga kuu, et lõõgastuda?» küsib tihti Eestis esinev tervendaja. «Ja pärast meie kohtumist võite muretseda plaate ning kuulata ja nautida!» Sõna «ostke» asemel kasutab Tjan-Šanski läbivalt sõna «muretsege», priobretaite.

Nüüd mängib mees ka viiulit ning paljudel saalisistujatel vajub pea rinnale või taha, justkui nad magaksid.

Nämmutamine raamatukese teemal jätkub. Saame teada, et unetuse puhul tuleb konkreetset loitsu lugeda enne magamajäämist kas või mitu korda ning pärast viis lonksu tema mõjutatud vett peale juua. Vett polegi tingimata vaja loengkontserdile tassida, piisab, kui hoida seda mõnda aega Tjan-Šanski pildiga raamatu või videokasseti läheduses.

Kõhnuda soovimise korral tuleb aga loitsu lugeda enne söömist ja siis neelata seitse veelonksu. «Ja loomulikult meenutate sel ajal mind. Isu taandub kohe,» kinnitab Tjan-Šanski. «Võite muretseda ka kõhnumise kuulikese (hind 300 krooni). Seda kuulikest võite hoida peos telekat vaadates, ühistranspordiga sõites, ja kuulike hoiab teis ükskõiksust toidu suhtes.»

Nägemise parandamiseks on kasulik Tjan-Šanski pildi vaatamine nii, et silmi ei pilguta. Esialgu võiks püüelda 15-sekundilisele tulemusele, Tjan-Šanski ise on arendanud seda võimet 500 sekundini. «Saavutasin seda tänu treeningule. Iga päev võiksite tund või pool sellega tegelda,» soovitab tervendaja. «Mina näengi sellepärast hästi, et teen pidevalt trenni. Kuid võite ka nägemise parandamiseks osta nägemise parandamise kuulikese!» Samas võib ka iseenda peegelpilti silmi pilgutamata vahtida: «Sel ajal täituvad silmad verega, ilmuvad sädemed, kuid see on erakordselt kasulik, sest nii toidate verega nägemisorganeid.»

Kõhnumise retsept

Nüüd soovitab tervendaja neil, kel liigesehaiguse tõttu raske kummardada, kähku eksperimendi läbiviimiseks lavale astuda. Kuus naist on kohe kohal ja mees ulatab igaühele kuulikese. Naised jäävad äraootavalt istuma, kuulid peos, kuni neil püsti tõusta kästakse. Ükshaaval tuleb eakatel daamidel, väljasirutatud sõrmed ees, varvasteni kummarduda. Kes seda liiga vaevaliselt teeb, selle turjale ka tervendaja äigab.

«Nii et pärast meie kohtumist – selle asemel et apteegis ravimitele raisata – muretsege endale raamatuid, plaate, videokassette, kuulikesi,» soovitab Tjan-Šanski. «Imestan alati, milleks apteegis raha raisata, selle asemel et minu loitsusid kasutada. Mõne aja pärast olete kõige tervem oma majas, siis tänaval ja lõpuks oma rajoonis!»

Lõpetuseks esitab tervendaja slaavilikult rütmika laulu kellestki Galinast ning lava ette tormavad rahvuslikku tantsu vihtuma neli mutikest, näod õnnest säramas.

Hüvastijätuks soovitab Tjan-Šanski neil, kes ehk endale kõiki meeneid muretseda ei saa, asuda raha koguma. Kui iga päev kas või 20 krooni näiteks kõhu arvel kõrvale panna, on aprilliks, mil ta taas kultuurikeskust väisab, raha koos!

Kell on saanud kolmveerand kaksteist ning meenemüük edeneb ülihästi. Isegi lepatriinu juttu ajanud vanamees ostab Tjan-Šanski hirmkalli plaadi, mille formaat kangesti toorikut meenutab.

«Ei tea, kas siin see «Galina»-laul ka peal on?» pärib tema kaaslanna. Uurime etiketti – ei ole. Aga pole hullu, selle asemel on «Nadežda»!