Muutuvates elutingimustes jäävad paremini ellu linnud, kelle aju moodustab üldisest kehakaalust suhteliselt suurema osa, leidis Barcelona autonoomse ülikooli teadlane Daniel Sol. Ta uuris selle tõdemuseni jõudmiseks rohkem kui kahesaja linnuliigi suremusnäitajaid. Nii näiteks võib autoaknasse lennata küll faasan, ent mitte harakas, sest viimase aju on tema kehaga võrreldes suurem kui faasanil ja seetõttu suudab ta paremini arvestada auto liikumist ning nii ka ohtu vältida. Ka varasemad uuringud on näidanud, et suhteliselt suurema ajuga linnud on paremad kohanejad. Näiteks on linnades elavad pääsukesed õppinud pidama jahti putukatele, kes lasevad end lummata tänavalaternate särast. Paljud suurema ajuga linnuliigid on aga teadlaste korraldatud katsetes hakanud tarbima neile täiesti uudset toitu. Suurbritannias on lisaks märgatud, et välja kipuvad surema eelkõige niisugused linnuliigid, kelle aju moodustab kehakaalust suhteliselt väikese osa. Kui suurem aju pakub tõesti paremat tunnetuslikku puhvrit ja parandab nii üksikindiviidide kui ka liikide ellujäämise võimalusi, siis selgitab see, miks paljud loomaliigid ja eelkõige inimesed on välja arendanud energeetilises mõttes äärmiselt kulukad suured ajud. |
