|
«Jah, tõusin kell viis, sest oli aeg leib ahju
panna,» räägib perenaine Sakalale. «Muidu poleks värsket leiba
hommikulauale saanud.»
| | | | VIIMASED KOMMENTAARID | konike
Tore, et on selliseid pos. sisuga artikleid ka! Muidu jääb mulje, et Eestis on kõik halb ja õudne.
Kati
«Praegu on suurepärased elektriahjud,» kõneleb ta. «Pane aga õige kraad ja vaata kella.»
Jah, mugav...
|
|
Rohkem kui paarkümmend aastat on selles kodus
omaküpsetatud leib laual olnud. Varem kasutati selleks üksnes talu põldudel
kasvanud rukkist jahvatatud jahu, ent kui leivavilja müügihind omahinnast
allapoole langes, tuli selle kasvatamisest loobuda.
«Sügisel külvasin rukist siiski 25 hektarile,» ütleb peremees. Sellegipoolest
pole ta kindel, et pärast lõikust oma rukkijahust leiba saab: Lahmusel pole enam
veskit.
Leivaretsept Hiiumaalt
«Viktor tahtis saada Hiiumaalt mesilasi ja mina läksin kaasa,» räägib Tiina
Leis. «Seal tutvusin Helju Rehaga, kes oskas kõike oma kätega teha ja veel
paremini jutustada. Tema andiski mulle juuretise kaasa, et hakaku mina ka leiba
küpsetama.»
Ega toona, üle paarikümne aasta tagasi, noorel perenaisel leivategemise mõtet
olnud — kui poest muud ei leidnud, siis vähemalt põhitoidust seal ikka oli.
Hiidlase küpsetis oli küll väga maitsev olnud.
Kodus oli Tiina Leis hakanud juba taignapalli ära viskama, kui tuli mõte: ehk
prooviks? Ja proovima ta jäigi. Nüüdseks on ta õpetanud leiba küpsetama minia,
naabrid, oma koduse Koksvere külaseltsi liikmed ning hulga kaugematki rahvast.
Kellel aga huvi tekib, see saab temalt retsepti kaasa ja muid õpetusi
juurde.
Leivategemises valitseb kord, mida selles kodus ei rikuta. See on kui
rituaal.
Leivateo oluline osa on mõhk ehk astja. See on Tiina Leisil lausa iludus:
laudadest valmistatud, kolme jalaga ja kaas peal. Ja alati on selle põhjas
taignapeotäis — uue leiva juuretis.
Pätse soovitatakse ahjust võtmise järel märjaks kasta. Pilu talu perenaine
hakkas selleks vee asemel õli tarvitama ja võitis: leib püsib kauem pehme.
Seejärel katab ta pätsid kaheks tunniks sooja hoidva, puht selleks tarbeks
võetud tekiga. See on leival kui järelküpsemise, lõpliku valmimise aeg. Kes on
püüdnud kuuma leiba lõigata, teab, mis juhtub: kooruke tuleb lahti.
Ahju mahub kaks leiba. Sellest piisab abielupaaril ja nende emal nädalaks,
kui just külalisi ei tule või mõni ei esita tellimust, et olgu Pilu perenaine
nii lahke ja küpsetagu tallegi.
Viktor Leis võtab naiselt vastu hullupööra hästi lõhnava leivakääru ja määrib
sellele paksult võid.
«Praegu on suurepärased elektriahjud,» kõneleb ta. «Pane aga õige kraad ja
vaata kella.»
Tavalise ahju korral pidi küpsetaja täpselt teadma, mis puid ja mitu halgu ta
leiba tehes tulle paneb, ning ka siis ei saanud õnnestumises kindel olla.
Nii nagu enamikus kodudes ei küpsetata leiba, nii on maal muutunud muugi.
«Enam ei kuule suveõhtuti lehmade ammumist ja ka hommikune kukelaul on külast
kadunud,» lausub Viktor Leis. Pilu talus siiski on veel kukk, kes hommiku
saabumisest teada annab, kuid lehmata saavad Leisidki läbi.
Perenaine kipub kuduma
Talvel pole päeva, mil Tiina Leis õuemajja ei kipuks. Selles on üks pool
jäetud mesilindudega seotud tööks ja teises pooles troonivad kangasteljed.
Üks kaltsuvaip on just telgedelt võetud ja teisel alustus tehtud ning hulk
värvilisi kaltsukerasid ootab riiulil reas, millal need käiku võetakse.
«Kudumine on looming. Telgede taga unustan kõik, mis mu ümber on. See töö
rahustab närvi,» pajatab naine.
Vanade rõivaste ribadeks lõikamist peab ka tema mõnevõrra tüütuks tegevuseks,
kuid selle juures lohutab teadmine, et nii annab ta kasutuks muutunud
rõivaesemetele uue elu. Ta on vajadust mööda neid ka värvinud, et kudumid majja
rõõmsamaid värve tooksid. Näiteks kas või omaenda esikusse, kus seina katab
saja-aastane vanavanematelt pärandiks saadud tekk.
«Küll sobitasin siia värve,» ütleb Tiina Leis ning tõdeb, et kõige parema
kooskõla sai ta siis, kui kudus esikusse punasetoonilised kaltsuvaibad.
Oma telgedel kootud vaibad on teisteski tubades. Aga on ka muud, mis
perenaise kätetööna on valminud, nagu lai pits köögikardinate ja magamistoa
kaunistuseks ning sama mustri ja värvitooniga heegeldatud padjakatted. Need kõik
on maitsekalt tehtud ja oma kohale pandud. Diivani katmist uue riidega iga
perenaine naljalt ette ei võta. Tema võttis.
Ka aed võib olla looming
«Tegin hagudest aia. Just lõpetasin,» lausub Pilu talu perenaine. Õpetuse oli
ta võtnud ajakirja «Maakodu» erinumbrist «Suvi aias».
Aia hooldamisel tekib oksi, mis tavaliselt põletatakse. Tema lõi tokid iga
mõne meetri järel vastastikku maasse ja toppis vahe hagu täis. Nii lihtne see
pealtnäha ongi. Aga kas nii lihtne oli ka aeda luua, seda maksab tegijalt
küsida.
Hagudest aed ei kesta. Aia kujundaja arvab, et ongi hea: siis on käepärane
koht, kuhu järgnevatel aastatel hagu koguda, allpool aga kasvab huumusrikka
mulla kiht.
Aedadega on Tiina Leisil üldse oma sott. Ta on koduõe ümber rajanud 25
meetrit kiviaeda ning teab, mis see talle maksma on läinud. Esimesed
paekivilahmakad, mis asuvad kohe läve ees, kandis ta kohale koos pojaga, kes
siis veel koolipoiss oli, aga praegu oma ettevõttes tegutseb ja lapsi
kasvatab.
Pilu talu põllud on paepealsed ning enne kevadkülvi polnudki muud kui üks
suur kivikorjamine. Sõbrannadki sai appi kaubeldud: külv ei tohtinud ju kivide
pärast takerduda. Kui oras oli juba üleval, tuli taas põld üle käia, et kombain
mõne kivikurami pärast kannatada ei saaks.
«Mis nüüd viga, nüüd on selline töö ajalooks muutunud,» tõdeb igakevadine
kivikorjaja. «Enam põldu ei künta ja külviku rattad pressivad kive tagasi
maasse.» Praegu otsib tema silm põhiliselt erilise kujuga kive, mida aia ehteks
seada.
Viktor Leis on see mees, kes Eestis esimeste hulgas loobus maa kündmisest,
ostis hirmkalli külviku ja laskis sellega seemnevilja otse kõrde. Rukki- ja
talinisupõld said sügisel ja suviviljapõllud saavad kevadel samal viisil
seemendatud. Talus on külvide all 83 hektarit maad.
Elu ise õpetab
Tiina Leis on õppinud kaubandustöötajaks. Küllap paljud mäletavad veel
Koksvere poodi, kus oli teiste kauplustega võrreldes millegipärast natuke rohkem
kaupa, ja juhataja ametis olevat müüjat, kes oskas suhelda ja lahke olla.
Kui pere kolis toonase kolhoosikeskuse korterist Uduallika külla oma majja,
tulid perenaisele teised tööd, kuid et sellest minekust saab talupidamise algus,
ei osanud keegi arvata. Aeg tõi taluperenaise ameti ja elu ise õpetas.
Suureks kasvasid tütred, kellest Õnne Uus tegutseb maaülikoolis õppejõuna ja
Sigrid Leis pealinnas moekunstnikuna. Poeg Gunnar Leis elab üsna lähedal
maakodus. Ta on seni Leisi talu lastest ka ainus, kes on ema ja isa vanavanemate
seisusse tõstnud. Kõik kolm lapselast käivad kodulähedases Kirivere koolis.
Jah, praegu on Pilu perenaisel veel aega kangast lõksutada. Ta läks isegi
eakate naiste rahvatantsutruppi, olles seal noorim liige. Koos kevade
saabumisega tema tegevus aga muutub: siis läheb seemnesalves kühvlimeest vaja —
perenaine on kõikides talutöödes peremehe esimene ja ainus abiline.
ARVAMUS
Viktor Leis,
Pilu talu peremees
Kui mu kõrval ei tegutseks tragi perenaine, poleks seda talu
olemas. Taluelu on kahe inimese koostöö. Perenaise hooleks on kodu ja aed, mina
muretsen põllu pärast. Talu on meie ühine looming ja elu siin kulgeb oma
loomulikku rada.
Kahju, et ka maal levib korterielu.
Rukkileib
• Tarvis läheb liiter vett, umbes 1,6 kilo rukkijahu, soola, suhkrut,
köömneid ja juuretist.
• 40-kraadisest veest, poolest osast jahust ja juuretisest valmistada
poolvedel taigen, mis panna sooja kohta hapnema (10—12 tunniks). Segada juurde
sool, suhkur, köömned ja jahu ning sõtkuda tihe taigen. Mida kiiremini sõtkuda,
seda parema leiva saab. Seejärel panna taigen kinnikaetult paariks tunniks sooja
kohta kerkima. Vormida märja käega pätsid ja asetada pannidele.
• Küpsetada algul 250 kraadi juures 30 minutit ja seejärel 150 kraadiga veel
45 minutit. Leivad kasta pealt õliga ja katta.
Allikas: Tiina Leis |
