Stockmanni lihaosakonna juhataja Mihhail Škerin kinnitas, et Stockmannis on
müügil mitut eksootilist liha. Näiteks võib neilt 599 kroonise kilohinnaga osta
Zimbabwe krokodillifileed või ettetellimisel saada känguruliha, kirjutab SL
Õhtuleht.
| | | | VIIMASED KOMMENTAARID | Marx
Kui kellelgi on huvi hakata känguru liha Eestisse importima, antke teada. Känguru liha sarnaneb vei...
harrastaja
Kohalik tuvi kõlbab samuti süüa, aga soovitaks küttida maal, näiteks viljakuivatite juurest, kus koh...
|
|
Kunagi kuulusid Stockmanni kaubavalikusse ka jaanalind ja konnakoivad, kuid
praegu enam mitte. Nõudluse puudusel on konnakoivad kadunud teistegi suurpoodide
külmlettidest. Küll aga leiab Stockmannist maiustamiseks vuti-, faasani-, härja-
või metskitseliha. Kas oleks võimalik saada ka kodumaist karuliha?
«Ei, karu me kahjuks kusagilt muretseda ei saa,» nentis Škerin.
Ka Tallinna Kaubamajast leiab Zimbabwest pärit krokodillifileed, aga siin
tuleb kilose krokodillikäntsaka eest välja käia 810 krooni. Samast saab ka
Uus-Meremaa hirvefileed (429 krooni) ning Austraalia metssea välisfileed (415
krooni).
See-eest Eestimaal kütitud ulukid lähevad RMK jahimajanduse juhi Kalev
Männiste kinnitusel valdavalt välismaale. Aga kohaliku jaanalinnulihaga
probleemi pole – tuleb vaid mõne jaanalinnukasvatustalu koduleheküljele minna ja
tellimus ära teha.
Kes aga ise suhteliselt krõbeda hinnaga liha osta ei tihka, kuid tahab siiski
mekki suhu saada, võib otsida eksootilisi elukaid restoranist. Eesti restoranide
à la carte menüüdest võib leida selliseid hõrgutisi nagu jaanalind, härg, hai,
metssiga, tuvi, karu ja konnakoivad.
Dmitri Rooz, restorani Korsaar peakokk aga kinnitas, et Korsaaris on kavas
menüüsse lülitada Mauritiuselt pärit retsept – krokodilliliha rohelise mango
kastmes.
Restorani Ö peakokk Roman Zaštšerinski nentis, et eksootiliste liharoogade
buum on hakanud raugema.
«Mõni aasta tagasi oli see hästi populaarne, kuid nüüd ostavad restoranid
eksootikat sisse aina vähem. Inimesed maitsesid ja neile väga ei meeldinud,» on
rahvas Romani arvates hakanud eelistama kodumaist kvaliteetset veise- ja
sealiha.
Selle põhjuseks peab ta tõsiasja, et kuna eksootilised lihad saabuvad meile
külmutatult, läheb maitses päris palju kaduma. Eriti eksootilist elamust ei
suuda kokk enda kogemustepagasist leida, kuid meenutab, et kunagi püüdis ta
pioneerilaagris põllult rohutirtse, praadis need ära ja lasi hea maitsta.
Seega tuleb lihtsalt ise olla julgem eksperimenteerima, muigas kõrgelt
tunnustatud tippkokk.
Ka Viru keskuse Goodline Balticu vastavatud kolme söögikoha peakokk Eero
Kippa arvates jäi suurem eksootiliste lihade buum umbes kümne aasta
tagusesse aega. Kuid tollal ei osanud meie kokad eksklusiivse toorainega hästi
ringi käia, seda enam, et külmutatuna läks suurem osa maitsest niigi kaduma.
«Mõttekas on eksootilist süüa seal, kus ta kasvab ja kus seda valmistada
osatakse,» soovitas Kippa.
Samas kinnitas ta, et Eesti pole eksklusiivsete hõrgutiste koha pealt sugugi
väga vaene. Näiteks pakkus juba Vene ajal toonane restoran Kungla hobuseliha, ka
praegu võib mõneski à la carte`is karu, konna või jaanalindu proovida.
Üha populaarsemaks muutub siiski kohalik toore – metssiga, lammas, part,
hani, veis, siga.
«Meie klient eelistab pigem soodsama hinnaklassiga tooteid,» põhjendas Kippa.
Ise on ta ära proovinud nii krokodilli, hobuse kui ka karu, rääkimata
jaanalinnust ja muust kohalikust kraamist.
«Eksootilisemaks võib siiski pidada delfiiniliha, mida pakkusid kunagi
islandi kokad,» meenutas Kippa.
Kuigi delfiinide lihaks püüdmine on keelatud, sai tookord ära kasutatud
õnnetult võrku sattunud loom. Maitselt meenutanud delfiiniliha maksa.
Kui eksperimendialdis perenaine tahab ehk ise kaubamaja lihaletist midagi
värvikamat proovida, soovitab kokk Sven Azojan eksootilistele lihadele läheneda
eelkõige aupaklikult, kuid kindlasti mitte värisevate kätega.
«Tegemist on siiski lihaga, mida paljudes maades igapäevaseks toiduks
peetakse, mis aga meil, põhjamaal, on suhteliselt uus ja eksootiline,» rääkis
kokk.
Azojani sõnul on reeglid siin samad, mis igal külmutatud lihal.
«Esiteks vaikne ja pikk sulatamine – kõige parem oleks tõsta külmutatud
lihatükk külmikuriiulile sulama,» soovitas kokk.
Pakend tuleb avada alles pärast sulamist, sest muidu võib liha kuivada.
Vaiksel sulatamisel imbuvad aga lihavedelikud lihasse tagasi. Sulatamisel tuleb
ühe kilo liha kohta arvestada aega umbes viis tundi. Võõramaiste lihade
valmistamiseks mingit ühist õpetust ei ole.
«Alati tasuks enne vastava liha kulinaarset kasutamist mõelda, milline on ühe
või teise looma elukeskkond ja harjumused. See paneb paljuski asjad paika või
siis vähemasti mõtted õiges suunas liikuma,» sõnas Azojan.
Ta tõinäiteks känguru, kelle puhul võiks mõttekulg olla niisugune: känguru –
liikuv – tugevad lihased – rohusööja – lihatekstuur pehme.
«Seega saame vastuseks pehme, mahlane liha, kuid tugevate lihaskiududega.
Esimene küsimus on seega, kuidas liha pehmendada. Kindlasti mitte äädikaga!
Pigem happelise naturaalmahla ja võib olla isegi kerge alkoholiga. Kuiv vein,
brändi,» selgitas kokk.
> Loe edasi |
