|
Eero Kadarikku intervjueeris Virumaa Teataja.
| | | | VIIMASED KOMMENTAARID | Rainer
Ah jaa, siis ma olen kuulnud ka veel sellest, et kõik MB insenerid pidid olema superintelligentsed i...
Rainer
Tegelikult on MB tehnoloogiliselt teistest automarkidest nii palju ees, et neil kulub aastaid, võib-...
|
|
Kuidas teil õnnestus saada sellisele auväärsele reisile?
Lihtsalt oli õnne. Sain SMSi, kus pöörduti
ajakirja Auto Bild lugeja poole, et kui soovite osaleda sellel reisil, täitke
ankeet ja saatke tagasi.
Tegelikult oli see reis ainult ajakirjanikele. Auto Bild võttis kaasa
mingisuguse satsi lugejaid. Kõik pärast küsisid, millise ajakirja juurest ma
olen. Ütlesin, et olen lugeja.
Kas olete siis selle ajakirja lugeja?
Jah. Tellijate andmete järgi nad selle SMSi saatsidki.
Täitsin ankeedi ära, ja kui mulle teatati, et lähen Stuttgarti proovisõidule,
siis mõtlesin, et olen kõvasti saanud. Seal aga, oh imet, öeldi, et nüüd olen
kirja pandud juba reisile.
Naljakas, aga noorte meeste seas oli minu tervis selline, mis sõidu
korraldajatele sobis. Sõidukatsed Stuttgardis ei olnud katsed, vaid pigem auto
demonstratsioon.
Libedal sõites keegi ei pahandanud, kui kohe hakkama ei saanud. Karedal teel
oli sõit väga efektne. Seal pidi kiirus olema kindlasti üle 80 kilomeetri
tunnis. Ja piduripedaali puutumata tuli sõita takistusest mööda. Esimesel korral
hakkasid refleksid tööle ja vajutasin pidurit. Aga siis öeldi, et see pole see,
mis nad tahavad. Nad tahtsid, et ma näeksin, kui hästi nende auto sõidab ja
unustaksin kõik füüsikareeglid ning teeksin nii, nagu nad ütlevad. Tegingi, ja
oh imet, auto sõitiski nii.
Kas mõne teist marki autoga poleks nii saanud?
Kindlasti mitte.
Nad tahtsidki demonstreerida veojõukontrolli, stabiilsuskontrolli. Seda, et
auto ise mõtleb. Ja seda nägin ise reisi lõpus. Ilm läks päris käest ära. Lund
oli maas umbes 15-20 sentimeetrit, soolaga üle pihustatud. Selline paras sült.
Aga selle autoga oli seal ikka väga hea sõita. Auto ise mõtles, millal gaasi
annab, millal tagasi tõmbab.
Mis tunne oli, kui saite teada, et sõidate 2600 kilomeetrit
Peterburist Jekaterinburgi? Kas hakkasite usinalt autosõitu harjutama?
Harjutama ei hakanud, aga sõbrad saatsid mulle Venemaa teedest igasuguseid
pilte. Kõige parem oli Moskva-Kamtšatski kiirtee, kus sõiduautod olid poolest
saadik pori sees. Ma ei liialda. Traktorid proovisid neid sealt välja
kaevata.
Tegelikult olid teed super head.
Trass märgiti maha suvel ja söödeti navigaatorisse. See oli autol peal ja
näitas, kuhu vaja sõita. Kümne meetri täpsusega. Linnades pidigi ainult selle
järgi sõitma. Alguses jäime vaatama, paarimees oli üks Leedu noormees, et
ristmik on just selline, et sealt võiks nagu pöörata. Aga navigaator näitas, et
pöörata tuleb 60 meetri pärast. Ja seal oligi samuti ristmik.
Navigaator näitas, et teel on suured augud ja trampliinid. Tegelikult ei
olnud midagi. Kõik oli ära parandatud.
Pikkadel reisidel ikka midagi juhtub.
Sõidu korraldamise tase oli nii kõrge, et seal ei lastud absoluutselt mitte
midagi juhtuda. Iga 50-70 kilomeetri tagant oli miilitsapatrull. Nii kui mööda
sõitsime, siis tagasi vaadates nägime, et telefoni või raadio teel anti teave
edasi.
Venemaa põhilist probleemi saime korra ka meie tunda. Autol on distronik –
paned kiiruse peale ja sõidad. Kui aeglasemalt sõitev auto on ees, siis võtab
kiiruse maha ja sõidab ees liikuja kiirusega. Tuled ees sõitva auto tagant
välja, läheb esialgsele kiirusele tagasi. Sõitsime siis umbes 110kilomeetrise
tunnikiirusega.
Miilits pidas meid kinni ja näitas radarit, et meie kiirus oli 140. Leedu
poiss oli parasjagu roolis ja ütles, et see pole võimalik, ning osutas
distronikule. Seepeale ei rääkinud militsionäär enam ühtegi sõna kiiruse
ületamisest, vaid hakkas autot kiitma. Küsis, kuidas läheb, ja soovis head
teed.
Aga miks ta siis kinni pidas, tahtis pistist?
Raha tahtis saada.
Itaallased maksid esimese raksuga 100 eurot. See on 1500 krooni. Tegelikult
on seal 500 krooni juba kõva trahv.
Sõitjate hulgas oli ka üks Šveitsi Mercedese klubi president, kes helistas
Moskvasse tuttavale miilitsale. Pärast seda ei peetud meid kordagi kinni.
Hiinlased panid kuskilt asulast saja kahekümnese tunnikiirusega läbi. Siis pisut
pahandati ja öeldi, et nii ka ei tohi.
Sõitsite Mercedeste uute mudelitega, kas teie vastu tunti ka
ebatervet huvi?
Sõitsime Saksa numbritega ja autod olid kirjuks võõbatud. Sõidu turvamine oli
nii seatud, et polnud mingisugust võimalust ebaterve huvi alla sattuda.
Mis neil autodel veel põnevat oli?
Euroopa ja Aasia piiri peal on ausammas. Selle juures oli 20-30 sentimeetrit
lund. Tegime seal pilti, ajasime juttu ja hakkasime minema. Poolakad said ilusti
liikuma, meie auto ei lähe. Rattad hakkasid kaapima. Mõtlesime siis, kas palume
kedagi lükkama. Seni, kui aru pidasime, pidas ka auto aru. Ühel hetkel hakkas
ise vaikselt meelitama ja nõksutama. Ja sõitiski.
Kui sel aastal selline reis korraldatakse, kas tahaksite taas
minna?
Loomulikult. |
