Foto: AP/Scanpix

Mõnikord juhtub, et kingitus mõjub meeldiva üllatuse asemel külma dušina. See võib juhtuda vaatamata sellele, et oled just TEMALE sobivat kingitust otsides palju-palju mõtelnud, meisterdanud või poode läbi sõelunud, kirjutab Kadri Palk SL Õhtulehe lisalehes jõuluabc.

Turundusjuht Kaile (33) elu kõige suurema pettumuse valmistanud kink tuli abikaasalt. «Olin vihjanud, et sooviksin jõulukingiks saada hommikumantlit. Muidugi ma ei täpsustanud, millist, kuid pidasin silmas õhulist siidist negližee tüüpi riideeset. Arvasin, et mees taipab, millist ma tahan,» räägib Kai.

Praktilise mõttelaadiga mees ostis aga hoopis paksu sinise froteehommikumantli, mida Kai pole kordagi kandnud ning peab tõeliselt koledaks. Tagantjärele ajab teda aga selline vahejuhtum naerma: «Mees mõtles eelkõige sellele, et oleks soe ja mõnus ega määrduks liiga kergesti,» ütleb Kai.

Arvutiinsener Toomas Taim (36) pole teab mis kingituste fänn ega pööra neile ülearu palju tähelepanu. Eriti tobedad on tema sõnul suurema seltskonnaga üritustel tehtavad kingitused, kus lepitakse kokku mingi väike summa, mille eest saab ainult sodi. 

«Kingitustega on sama lugu nagu suhetega – vastastikused ootused ja lootused võiks paigas olla,» annab nõu psühholoog Janne Saar. «Täiskasvanud inimesed saavad ju ometi üksteisele rääkida, mida kingiks soovitakse või kuidas üldse kinkimise rituaali korraldada.»

Valikuvõimalusi on palju. Kingitused võib valmistada ise, võib valida vaid praktilisi esemeid või vastupidi – minna romantika ja ebapraktilisuse teed.

Aga kui on selge, et üks pool kingituste tegemist oluliseks ei pea, nagu kirjeldab enda suhtumist Toomas? «Siis võiks arutada, kas üldse on otstarbekas teha kingitusi, mida nagunii keegi ei oota,» leiab Janne Saar. «Ei ole tõesti mõtet kulutada tohutult ressursse – aega, raha, emotsioone – ainult selle pärast, et nii on kombeks.»

Niisiis, kui soovite kinkida lihtsalt kinkimise rõõmu pärast, võiks eelnevalt endale selgeks teha, kas teine millegi säärase üle ikka rõõmustab.

«Kui aga loodate ise saada konkreetset kingitust, ütelge seda otse ehk nii-öelda kirjutage jõuluvanale,» jätkab psühholoog.

Ja et kingitud hobuse suhu ei vaadata, siis tuleks pettumuse valmistanud kinkijale tema tegu suuremeelselt andeks anda.

Hoopis omaette teema on lastele kinkimine. Janne Saar soovitab end siinkohal tagasi lapseks mõelda, mitte kinkida lastele asju, mis endale lihtsalt praktilised tunduvad.

«Lapsed ootavad ja loodavad palju rohkem kui täiskasvanud, ka pettumusest saavad nad üle vaevalisemalt,» tuletab psühholoog meelde. Tehkem siis oma silmateradele kingitusi, mis neil tõepoolest panevad silmad särama!

Toimetas Marina Zemtsovskaja, PM online