|
Seep, mida me tänapäeval poest ostame, ei ole alati puhas toode. Tööstuslikus
tootmises kasutatakse mitmesuguseid keemilisi lisandeid, et tagada säilivusaeg
ja muutumatu koostis, aga ka selleks, et muuta seep värvuselt ja lõhnalt
meeldivamaks. Tehislikud lisandid võivad rohkem või vähem põhjustada allergilisi
reaktsioone ja ülitundlikkust, seda eelkõige tundliku nahatüübi puhul, kirjutab
Virumaa Teataja.
Kodus keedetud seep on puhas, selle valmistamine
võib kujuneda ka põnevaks ajaviiteks.
Seepi on sajandeid kodusel teel valmistatud. Tavaliselt alustati sellest, et
lasti tünnidesse pandud puidutuhal vihma käes seista. Niimoodi tekkinud
pudrutaoline mass keedeti ja kurnati, mis seejärel lisati loomset päritolu
rasvale. Hiljem hakati loomarasva asendama oliiviõliga, mis soodustas ka
lõhnaainete lisamist.
Keedeti ise
Minu vanaema Loreida kodus keedeti seepi ise. Tema sõnul läheb selleks vaja
searasva, seebikivi ja soola. Keedunõuks sobib malmist või roostevabast terasest
pada või pott, segamiseks metallist või puust suurem ja tugevam lusikas või
mõla.
Loreida sõnul koosneb seebikeetmisprotsess kolmest etapist: kõigepealt
seebitati rasvad, sellele järgnes seebi väljasoolamine ning puhtaks keetmine.
Lõpuks tuli valmis keedetud seebil lasta tahkeks hanguda.
Vanaema mäletab, et rasvu seebistati neid seebikivilahuses keetes. Keedus
muutus algul piimjaks ning seejärel aegamööda aina paksemaks, hakates lõpuks
mõla külge kinni jääma.
Eesti Rahva Muuseumi materjalide kohaselt prooviti vanasti seebi küpsust
keedust taldrikule või muule külmale alusele tilgutades. Kui segu oli kuumalt
läbipaistev ning jahtudes tõmbas vaid õige pisut häguseks, kusjuures hangunud
tilga ümber tekkis õrn valge piirjoon, võis arvata, et seep on valmis.
Seebi väljasoolamise eesmärk oli eraldada valmis seep seebipärast. Valminud
seebisegu tasasel tulel keetes lisati väikeste koguste kaupa soola, mille järel
segu algul vedeldub, seejärel aga hakkab seep tasapisi pinnale tõusma.
Väljasoolatud seep võidi keeta puhtaks ehk klaariks. Seejuures seebistusid
viimased vabad rasvaosakesed ning ka üleliigne vesi auras seebisegust ära.
Puhtakskeetmise ajal tekkisid seebi pinnale suured lõhkevad mullid ning
seebimass tõusis. Keedeti seni, kuni mullid kadusid ja seep lõpetas tõusmise.
Saadud seebimass oli tihe ja ühtlane.
Vanaema mäletab, et valmis keedetud seep jäeti patta jahtuma. Jahtunud seep
lõigati tükkideks ja pandi ahju peale, truubiäärele või mujale soojemasse kohta
kuivama.
Tallinlanna Elen Mitt, kelle maakodu asub Emumäel, on samuti seebikeetmist
proovinud.
«Seepi tegime säästva arengu klubiga Emumäe talus mullu. Aga ausalt öeldes ei
tulnud see meil välja - seep jäi liialt vedel,» meenutas Elen Mitt.
Sobivad erinevad õlid
«Aga seebikivi on mul alles ja tahaks seebikeetmise endale kindlasti selgeks
teha,» lisas ta.
Oma sõnul leidis Elen Mitt mitu huvitavat seebikeetmisretsepti Internetist.
Tänapäeval on kodus seebi keetmiseks vaja seebikivi, rasva ja vedelikku.
Vedelikuks võib olla kas destilleeritud vesi, piim, ravitee, kuid isegi vein või
õlu. Rasvaine võib samuti olla peaaegu ükskõik mis rasv, selle valimisel on
soovitav tutvuda erinevate rasvade omaduste ja mõjudega.
«Rapsiõli on kasulik, see niisutab nahka, kookosrasv on väga hea, aga seda
pole meil eriti kerge leida. Üldiselt on nii, et taimsed rasvad on kehale
paremad, kuid saab teha ka searasvast,» soovitas üks seebikeetmist proovinu.
Kui seebimass on kokku segatud, kuid pole veel vormi valatud, saab juurde
panna igasuguseid põnevaid lisandeid, näiteks eeterlikke õlisid, värve või
taimi.
Vanasti pesti rasva ja tuhaga
Antiikajal, kui seepi veel ei tuntud, pesti loomsete rasvade ja tuhaga.
Seepi hakati valmistama umbes 2000 aasta eest, esialgu tuhast ja rasvast,
hiljem soodast ja rasvast. Seebi valmistamine suuremates kogustes sai
võimalikuks alles 18. sajandi lõpul, mil avastati viis sooda tootmiseks
keedusoolast.
Seepi, mida võib keemiliselt pidada soolaks, toodetakse protsessis, mida
nimetatakse seebistamiseks. Seebikeetmiseks on vaja kolme peamist koostisainet:
rasva (taimset või loomset), vedelikku (vett või piima) ja seebikivi.
Komponentide puhtusest sõltub lõppsaaduse kvaliteet.
Vanarahvas teadis, et kui loomarasvast seepi keeta, siis see vahutab vähe ega
lahustu hästi külmas vees. Searasvast valmistatud seep on aga tiheda püsiva
vahuga ja pehme ning lahustub vees hästi. Kuid vanasti peeti searasva
seebikeetmiseks liiga hinnaliseks. Sageli kasutati sea- ja loomarasva koos.
Seepi valmistatakse väga paljude sortidena: majapidamis-, sauna-, tualett-,
laste-, kosmeetilised ja ravimseebid. Tualettseepidele lisatakse mitmesuguseid
värv- ja lõhnaaineid, ravimseepidele ravimeid (tõrv, vaik, glütseriin jm). Seebi
kvaliteet oleneb valmistamiseks kasutatavatest rasvainetest ja
lisanditest. |
