| | | | VIIMASED KOMMENTAARID | Mazda 6
hea auto, Honda Accordil hea hind.
ao
Enamus autosid on mõeldud sõitmiseks TEEDEL. Sellistest kallitest ratsudest võid tõelist sõidumõnu t...
|
|
Seetõttu oli lapsepõlves üks minu lemmikraamatuid Leonard de Vriesi «Sajanditagused tehnikaimed». Ma ei suutnud kuidagi uskuda, et keegi on välja mõtelnud midagi nii jaburat nagu velodušš või midagi nii toredat kui telefon. Juba toona, kui seda raamatut esimesi kordi sirvisin, tundus mulle, et küll vanasti võis elu põnev olla. Ühel päeval pidid maha sõitma sadu kilomeetreid, et küsida, kuidas vanatädi tervis on, ja järgmisel nädalal võisid sama asja pärimiseks talle juba helistada. Aga põnevamad kui need leiutised ise tundusid mulle inimesed, kes neid välja mõtlesid. Veel praegugi püüan mõnikord ette kujutada, milliseid vestlusi inimesed õhtuti pärast päevatööd kõrtsis klaasikest õlut või veini rüübates pidasid. «Noh, mis sa siis täna tegid ka?»päris üks. «Ah, ei suurt midagi,» vastas teine. «Hommikul mõtlesin välja auruveduri ja õhtul nokitsesin ühe teise viguri kallal. Arvan, et hakkan seda kirjutusmasinaks nimetama.»
Ei ole suuri mõtlejaid Ja kuidas võiks tänapäeval inimene oma päevatöö kokku võtta? «Noh, hommikupoolikul kustutasin postkastist Viagra-reklaame, siis mängisin natuke Tetrist ja õhtupoolikul vaatasin, mida Google’ist otsinguga «giant hamster» leiab.» Ei ole meie keskel enam suuri mõtlejaid, leiutajaid ega isehakanud insenere, kes puhtalt laiskusest pesumasina välja mõtleks! Kaasaegse insenerimõtte viimaseks märkimisväärseks saavutuseks on jäänud inimese Kuule saatmine 1969. aastal – kui seal muidugi ikka käidi. Pärast seda on tegeletud tühja-tähjaga, näiteks pastakatesse viievärvilisi südamikke topitud ja selle tarbeks teadusfondidelt raha välja pressitud. Vähemalt Euroopas. Seevastu näiteks Jaapanis elu edeneb. Tõsi küll, ega sealtki mingeid põrutavaid uudiseid, mida kõlbaks võrrelda tolmuimeja leiutamisega, tulnud ole, aga tasapisi üht-teist ikka nokitsetakse. Jaapani inseneride viimase märkimisväärse saavutuse nimi on Honda Legend ja see imeriist on juba meilegi jõudnud. Legendi üks tähelepanuväärsemaid omadusi on neljarattavedu, ametliku nimega Super Handling All Wheel Drive. Erinevalt mõnest teisest autotootjast ei ole Honda oma nelikveosüsteemi üle kunagi eriti lokku löönud, ehkki põhjust oleks. Kui võtta suvaline nelikveoline auto ja kruusal või lumel natuke kiiremini sõita, hakkab õige pea närvidele käima värvimuusika, mis armatuurlaual plingib. Arvuti hoiab teel Selle vilgutamisega püüavad igasugused elektroonilised vidinad juhile märku anda, et füüsikaseaduste piir on leitud ja auto püsib teel suuresti tänu nõiakunstile. Legendi rooli võib aga vist ükskõik millisel pinnasel ja mis tahes kiirusel kruttida nagu korgitseri veinipudeli korki, ilma et ükski lambike armatuurlaual korrakski vilgataks. Tõenäoliselt on põhjus selles, et nendesse lampidesse pole lihtsalt pirne pandud. Aga võib ka olla, et nelikveosüsteem, mille juhtarvuti suudab veojõudu jagada esi- ja taga- ning vasak- ja parempoolsete rataste vahel, lihtsalt ei lase autol libisema hakata. See muudab sõidu muidugi natuke igavaks. Pikal maanteesõidul tekib koguni kange tahtmine korraks tukastada, sest tundub, et auto saab sõitmisega ise hakkama. Pika teljevahega raske auto veereb konarustest üle ja aukudest läbi nagu merelaine rannaliivast ning aeglasema eesliikuja sappa sattudes ei pea juht ennast isegi pidurdamisega vaevama, selle eest hoolitseb pikivahet hoidev kiirusehoidja. Tõsi küll, kui juht on tõepoolest tukkuma jäänud, ajab trummikilesid rebestav vile ta avariiohu korral üles, sest auto täielikuks peatamiseks tuleb juhil ikkagi jalg pidurile panna. See on muidugi kohutavalt ebamugav ja tülikas, aga eks peab ka Honda-inimestest aru saama: kes see ikka tahaks vaielda kundedega, kes põrutavad täiesti süüdimatult eessõitjale tagant otsa ja siis väidavad, et auto läks katki. Lihtsam on lõplik vastutus ikka juhile jätta. Väidetavalt samadel kaalutlustel pole Legendil ka võtmeta sisenemise ja käivitamise süsteemi, mida konkureerivatele mudelitele juba põhivarustuses pakutakse – see võivat katki minna ja omaniku jäisel talvehommikul nõutuna auto kõrvale tammuma jätta. Salong meenutab klubi See-eest ei ole Legendi sisemuses mitte midagi, mis katki võiks minna. Ruumikas ja mis tahes kiirusel äärmiselt vaikses salongis võib julgelt ükskõik kuhu patsutada: kõik tundub tugev, toekas ja vastupidav, nagu ühele luksusautole kohane. Salongi kujundus on soliidne ja rahulik, nagu härrasmeeste klubis, ehkki keskkonsooli esmapilgul kaootilisena näiv ja lähemal igati loogiliseks osutuv nupurägastik tuletab uurimisel meelde, et kogu selle toreduse all on peidus rohkem arvutusvõimsust ja peenikest tehnikat kui Tartu Ülikooli arvutuskeskuses kümme aastat tagasi.
Honda Legend Töömaht: 3471 cm³ Võimsus: 217 kw (295 hj)
> Loe edasi |
