|
Seekordsed kohalikud valimised Aserbaidžaanis ei olnud korralised. 2004.
aastal oli valimistega väga palju probleeme ja osas ringkondadest tunnistati
valimised kehtetuks ning seal korraldati nüüd uued valimised, kirjutab Virumaa
Teataja.
Pealegi on Aserbaidžaani valimissüsteem selline, et volikogust
välja langenud saadiku asemele ei tule asendusliige, vaid vabaks jäänud koha
täitmiseks korraldatakse uued valimised. Ka selliseid ühe või kahe volikogukoha
täitmiseks korraldatud valimisi oli päris palju.
Iga asi
maksab
Rakvere linnavolikogu esimees Mihkel Juhkami, kes käis
valimisi jälgimas Euroopa Nõukogu vaatlejana, kinnitas, et kohalikel
omavalitsustel ei ole Aserbaidžaanis tegelikult erilist rolli.
“Ühe 50
000 elanikuga linna aastaeelarve on seal meie rahasse ümberarvestatult umbes 800
000 krooni ja see sisaldab veel kogu linnaaparaadi palgad,” tõi Juhkami Virumaa
Teatajale antud intervjuus näiteks.
Võrdluseks võib tuua, et umbes kolm
korda väiksema Rakvere linna 2006. aasta eelarve on koos lisaeelarvetega ligi
183 miljonit krooni.
Küll andis aga Juhkami erilise tähenduse asjaolule,
et valimistulemused näitavad kätte, kes hakkab maid erastama.
“Maade
erastamine on üks väheseid asju, mis on kohaliku omavalitsuse pädevuses, ja
inimene, kes sellega tegeleb, on väga tähtis isik,” kinnitas Juhkami.
Aserbaidžaanis on tavaline suhtumine, et iga asi, ka teene, maksab. Nii
tuleb maksta õiguse eest maad erastada ja Juhkami sõnul makstakse selle õiguse
eest väidetavalt kuni kümneid kordi rohkem maa erastamishinnast. Raha ei lähe
aga kohalikku eelarvesse, vaid ametnike taskutesse.
Korruptsioon lokkab
Aserbaidžaanis igal pool. Suur osa rikkusest on koondunud käputäie kõrgete
riigiametnike kätte. “Ja sealsed rikkad on meie mõistes kujuteldamatult rikkad,”
ütles Mihkel Juhkami.
Viimastel aastatel on Aserbaidžaani majanduskasv
olnud peadpööritavalt kiire, küündides 25-30 protsendini aastas. See raha ei
lähe aga riigi hüvanguks, vaid koondub käputäie rikaste rikkuse suurendamiseks.
Aserid ise rääkivat selle kohta mõistujuttu. Läheb mees mööda teed ja
vastu tuleb mulla. Mees küsib mullalt, kas too tunneb mõnusat pilafi küpsetamise
lõhna. Aga mis meil sellest, kostab mulla ja sammub edasi.
Usk
ja isikukultus
Aserbaidžaan on küll islamiriik, kuid
usureeglitest kinnipidamine on seal suhteliselt lõtv.
“Uusi mošeesid
ehitatakse küll päris palju, kuid üsna sageli näeb põllul viina viskavaid
talumehi ja kaetud näoga naisi kohtab haruharva,” rääkis Juhkami, kelle sõnul
kohtab Lääne-Euroopa linnades kordades rohkem oma nägu parandžaaga varjavaid
naisi.
Islamist ehk tugevam on Aserbaidžaanis isikukultus. “Nii praeguse
presidendi Ilham Alijevi kui ka tema isa, eelmise presidendi Geidar Alijevi
pilte näeb peagu igal sammul ja kohati on raske aru saada, keda siis rohkem
kummardatakse - presidenti või tema isa,” rääkis Rakvere linnavolikogu esimees.
Mihkel Juhkami arvates austatakse Geidar Alijevit siiski vist pisut
rohkem, kuid see võib olla osalt tingitud aserite austavast suhtumisest
vanematesse inimestesse. Küllap suureneb aastatega ka praegu vaid 44aastase
Ilham Alijevi kultus.
Presidendi võim on Aserbaidžaanis väga suur, enne
oma surma suurendas Geidar Alijev seda veelgi. President määrab valitsuse,
parlament ei oma valitsuse üle mingit kontrolli.
Siiski on ka
parlamendiliikmeks olemine ülimalt prestiižne, sest sellega kaasneb juurdepääs
suurele rahale. Meie mõistes demokraatiast on asi Aserbaidžaanis Juhkami arvates
ikka väga kaugel.
Kuldne pension
“Aga sellest,
kuidas tavalised inimesed toime tulevad, ma eriti aru ei saanudki,” pajatas
Mihkel Juhkami. Tavalise tööinimese palk jääb meie rahas 1200-2000 krooni
vahele, kauplustes on aga hinnad Juhkami hinnangul võrreldavad meie
hinnatasemega. “Mõni asi on kallimgi, näiteks piimaliiter maksis umbes 25
krooni,” kinnitas Juhkami.
Pensionid on aserite maal 500-700 krooni,
kuid eksisteerivad ka nn kuldsed pensionid, mida makstakse näiteks miilitsatele
ja sõjaväelastele, ning need on umbes kümme korda suuremad. Paradoksaalsel
kombel ajavad miilitsad aga altkäemaksuvõtmisega juba enne pensionileminekut
endale paraja varanduse kokku.
Kuigi Juhkami oma sõnul eriti Bakuu
hindadesse ei süvenenud, pidas ta sealset kinnisvaraturgu kalliks. “Üks Euroopa
Nõukogu esindaja vähemasti kinnitas, et Bakuus maksab ta korteri eest tunduvalt
kõrgemat renti kui Strasbourgis,” rääkis Juhkami.
Meie mõistes odav on
Aserbaidžaanis bensiin, mis maksab umbes kaks korda vähem. Aga Aserbaidžaan on
ju naftariik. “Vaid ühest pilgust Kaspia merele on küllalt, et saada aru, kust
nad seda naftat võtavad,” rääkis Mihkel Juhkami. “Meri näeb ikka väga jube ja
naftalaiguline välja, aga nad käivad seal isegi ujumas.”
Aserbaidžaani
pealinn Bakuu, kus elab umbes veerand riigi pisut enam kui kaheksamiljonilisest
elanikkonnast, on Juhkami arvates suhteliselt euroopalik suurlinn.
“Teed-tänavad annavad Bakuus meie omadele silmad ette ja uusi maju
kerkib väga palju,” lisas ta.
Küll ei kannata aga mingit kriitikat teed
riigi maapiirkondades. “Tundub, et pärast Nõukogude Liidu lagunemist on elu
Aserbaidžaanis ainult allamäge läinud ja alles viimasel ajal kerkima hakanud
naftahindadest tulenev majanduskasv on andnud pisukese arengutõuke,” arvas
Juhkami.
Karabahhi jäljed
Aserite meele teeb mustaks Karabahhi-probleem ja ka igalt võõralt päritakse
ennekõike suhtumist Karabahhi-küsimusse.
Stalini ümberasustamispoliitika tagajärjel tekkis
Aserbaidžaani territooriumile armeenlastega asustatud Karabahhi piirkond, mille
pärast kaks naaberriiki aastatel 1988-1994 vahelduva eduga sõda pidasid.
Praegu on Karabahhia ehk umbes viiendik Aserbaidžaanist Armeenia kontrolli
all.
Samas asub Armeenia territooriumil Aserbaidžaanile kuuluv Nahhitševani
enklaav. Mälestusmärke kuus aastat kestnud verises sõjas langenutele võib aga
näha peaaegu igas külas.
Nõukogude võim jättis aseritele päranduseks ka tähestiku, mis oli
slaavikeelseks muudetud.
Pärast iseseisvuse taastamist võeti taas kasutusele ladina tähestik, kuid
veel tänaseni ei ole paljud vanemad inimesed uut tähestikku omandanud ja on
seetõttu praktiliselt kirjaoskamatud.
Vene keel iseenesest on aga Aserbaidžaanis tänaseni au sees ja kuigi
ametlikel andmetel on venelasi riigi rahvastikust alla kahe protsendi, on
enamikus koolides võimalik õppida nii vene kui ka aserbaidžaani keeles.
Mihkel Juhkami arvates oli Aserbaidžaanis nähtu ja kogetu kindlasti huvitav.
Niisama turistina ju sinna kanti ei satu ja ega ei sattutud Aserbaidžaani ju
eriti siiski, kui meil oli üks suur kodumaa, mida mööda suhteliselt vabalt ringi
sai rännata.
“Käidi pigem Gruusias ja Armeenias või siis hoopis Kesk-Aasias, kus vaadata
on ju palju rohkem,” teadis Juhkami. |
