mänguruumi ning pereema ei pea koristamise-küürimisega suurt vaeva nägema.

Haamerite elamine on kodune ja hubane – kõik vajalik on olemas ning ühegi sisekujunduselemendiga pole üle pingutatud. Pereliikmed võivad oma toimetusi teha kartmata, et kohe midagi ära lõhuvad või mustaks määrivad. «Kodu on tehtud selle mõttega, et ta ikka last ka kannataks,» selgitab kolme lapse isa Naatan. Tema jutu kinnituseks juhib ema Anu tähelepanu õlitatud põrandalaudadele ja pruunikale mööblile, kust mustad kriimud kohe silma kriipima ei kipu.

Ka köök, mis on ümber ehitatud kunagi viie pere valduses olnud ühisköögist, arvestab eelkõige Anu soove. Näiteks tahtis perenaine, et kraanikauss oleks töölaua ja pliidi vahel, sest nii on köögis kõige mugavam toimetada. Säästliku inimesena tahtis Anu ära kasutada ka eelmisest, Annelinna korterist üle jäänud köögikapi uksed ning pakkus seetõttu Naatanile välja, et uue kapi seinad võiks ju laduda tellistest ja vanad uksed ette panna. Naatan tegi mõtte teoks ja tulemus sai suurepärane.

Läikivate keraamiliste plaatide asemel katab köögi seina väikestest plaadikillukestest kokku pandud mosaiik – pool Anu ja pool Naatani kätetöö. Viimane on oma poolele lisanud ka tükikese rohelist pudelikaela.

«Mosaiigi värvitoonid on valitud ka selle järgi, et rooste, lubi ja iga väiksem träps ja kübe kohe välja ei paistaks,» märgib Anu ja viitab sinakatele killukestele. Kunstiteos on kokku pandud poes lõikamisel üle jäänud või lihtsalt katki läinud plaatidest. Naatan meenutab, et kui nad ühte sisustuspoodi läksid ja plaadiülejääkide kohta pärisid, anti neile kohe terve sahtlitäis väärtuslikku materjali. Sestap leidub mosaiiki ka vannitoa põrandal.

«Tegelikult on see ka natuke laiskuse teema,» muheleb Naatan. «Kui ei taha plaati pooleks lõigata, teed sinna kohta mosaiigi.» Nii ongi kõige värvilisemad kohad just seal, kuhu oleks pidanud minema poolikud plaadid.

Vannituba ehitati vana pööningutrepi alla ja ümber. Trepi enda otsustasid Haamerid aga säilitada ning nüüd on sellest saanud hea suur riiul, kuhu mahuvad lahedalt ära kogu pere pesemistarbed.

107 ruutmeetri suurune avar korter sajandi algul ehitatud majas on tegelikult osa omaaegsest suurest korerist, mis siis, kui Haamerid selle ostsid, jagunes mitmeks väiksemaks korteriks. Näiteks magamistoad osteti naabrimehe käest ja nende elamisväärseks muutmine oli paras väljakutse – naabri elustiil oli nende omast vägagi erinev ning tagajärgede likvideerimine nõudis kõvasti kannatust. Naatan ja Anu küürisid vana kõntsa maha, tõmbasid seinad lubikrohvi ja lubivärvidega üle ning lasid pottsepal ehitada uue ja suure, kogu korterit kütva ahju.

Peale hallika elutoadiivani pole Anu ja Naatan soetanud oma koju pea ühtegi päris uut mööblieset – kõik on kas Naatani enda tehtud või siis sugulastelt-tuttavatelt üle jäänud. Näiteks ehitas Naatan lastele narivoodi, mille inseneritehniline trikk seisneb selles, et see koosneb kahest üksteise otsa asetatud voodist, mida vajadusel lahti kruvida saab. Seni pole seda aga veel vaja läinud, sest perepoeg Joonatan on ennast sisse seadnud verandal ja naril magab üksi tütar Anna Lea. Pesamuna Ade Leena pulkadega ja lilleornamendiga antiikvoodi on aga eriti hinnaline – selles on kunagi maganud nii Naatani ema kui ka onu.

Kuna Anu ema töötab raamatukogus, on sealtki mitmed üle jäänud asjad Supilinna kodusse rännanud – näiteks väärikas massiivsetest tumedatest prussidest ehitatud elutoa raamaturiiul ning lugemissaalidest pärit laud ja toolid, mis mõeldud lastele koolitükkide tegemiseks.

Vana maja renoveerimise käigus leidsid Haamerid ka kaks väga huvitavat ust, mille nad samuti kasutusse võtsid.

Tööd Haamerite pere suures kodus jätkuvad – taastamist ootavad veranda ning veel üks tuba.