Mõõdulint pole hetkel ainus Tammeri kehaosa. Lisaks suhtleb ta Elioni
itiinimestega, vastab telefonile, päästab paberist lahti uue poe esimese
raamatupaki, kirjutab Virumaa Teataja.
Ühesõnaga, Tammer tuleb Virumaa pealinna ja tal on rahvale häid uudiseid:
Rakvere kesklinn saab uue ja korraliku raamatupoe punastest telliskividest
Matsoni äri majja Turu platsi ääres.
Millal ja missuguse, selgub täpsemalt järgnevast jutuajamisest. Uue poe
ruumides.
Remonditöödega on asi jonksus, seina ääres seisavad kõrvuti valvel valged
riiulid, tõsi, need on veel tühjad.
Täitsa poe moodi juba.
Kuule jah, ma eile, pühapäeva õhtul, siin vähe mööbeldasin.
Kuule, ma tunnistan ausalt üles, mu vasak käsi vähe väriseb. Et pean
ühte eesti ajakirjanduse kõige kõvemat intervjueerijat küsitlema, ühtlasi ka üht
oma iidolit eesti ajakirjanduses. Aga ma õpetan alati lastele, et pole olemas
lolle küsimusi ...
Täpselt nii see on.
... nii et ma küsin, mida sülg suhu toob ja tatt takka
lükkab.
(Tammer muigab, noogutab. Et nii see töö käibki, väga paljude meelest.) Eks
sa küsi. Küsi, mida aga tahad.
Mõeldes Enno Tammeri kujunemisele ja kasvamisele, tema “inimese
teekonnale”, on see kuidagi loogiline. Oli Postimehes hea ajakirjanik,
staarintervjueerija, siis tuli skandaaliga lahkumine, tegi kirjastuse, hakkas
intervjuuderaamatuid tegema, kust mina näiteks kõvasti õppinud olen, pluss veel
kõik need Nõukogude aja maastikud eestlase sees ja ümber.
See kõik oli seotud sõnamaailmaga. Nüüd torkad oma näpu valdkonda,
mis on väga materiaalne, hoopis teistsugune, pealegi veel valdkonda, mis ei too
eriti sisse.
Ega ma siit mingit raha kindlasti ei kühvelda, aga mida ma tahan kohe
eriliselt toonitada, on see, et mingeid asju olen ma elus alati teinud
missioonitundest ja antud juhul ka teatavast patriotismist.
Mõneti mind näiteks solvas, kui Virumaa Teataja avaldas esimese teate meie
poe avamisest.
Mis solvas?
See, et ei pööratud üldse tähelepanu, et Tiina, kes on sündinud-kasvanud
Lääne-Virumaal, siin elanud, keskkooli lõpetanud ...
Tiina on su naine.
Jah. Ta on igatpidi läänevirulane, ja mina olen ka pooleldi läänevirulane. Mu
sõbrad ja tuttavad ja sugulased ja me emad ja isad on kõik siin, rääkimata me
maakodust põhjarannikul, ja me tuleme siia ikkagi missioonitundest.
Millega me leht sind siiski solvas?
Nii linnapea Jaadla kui ka Virumaa Teataja hoiak oli väga naljakas. Selles
mõttes, et neil oli hirmus kurb meel, et Rahva Raamat siia ei tule.
Selle asemel et rõõmustada, et meie ikkagi tuleme ja hakkame siin askeldama.
Oli ju lausa mingi üleskutse, et oi, vaadake nüüd ringi, leidke nüüd kähku Rahva
Raamatule mingid 150 ruutmeetrit. Rahva Raamat ju on olemas. Selveris seisvad
riiulid on ju Rahva Raamatu omad.
Ok, mis oli, see oli. Me palume vabandust, siiralt. Järgmine küsimus,
mis mind kui raamatupedet isiklikult väga huvitab. Eestis ei kohta raamatupoes
just tihti kompetentseid müüjaid, kes teavad midagi ka sellest, mida müüvad.
Välismaal on küll nii, et müüjad on tõesti asjaga kursis. Kuidas hakkab teie
raamatuäris müüjatega olema?
Meil on juba eelkokkulepped tehtud ja ma arvan, et see inimene, konkreetne
Aino, kes enne ka Varraku poes töötas, tunneb raamatuid väga hästi. See ei saa
probleemiks.
Tänapäeval on igas raamatupoes selline omaette olemise kohake. Kohvik
või nurgake, kus, raamat peos, omaette mõnusalt mediteerida. Teie poes selle
jaoks ruumi ei paista. Või mis?
Noh, kui kõik läheb hästi, saame laieneda. Inimesed, kellelt me pinda
rendime, on ka väga raamatuhuvilised, ja mine tea.
Igal juhul siia kohta (Tammer seisab parajasti oma uue poeäärmise akna all)
tuleb meditatsioonikoht küll. Kus peaks olema kaks tugitooli ja laud, kus saab
istuda ja raamatuid lugeda.
Luban, mind isiklikult võid sa siin tihti losutamas leida, raamat
näpu vahel ja teetass ees. Pioneeri ausõna.
Kindlasti saab sellest poest ka niisugust sorti koht, kuhu vastavalt
võimalustele kas või tunniks ajaks tuuakse autoreid, keda lugeja oma silmaga
näha saab.
See on vahva. Rahvas saab kirjanikke kohe näpuga katsuda. Ja üldse,
innukus ja kontaktid on teinekord suurem kuld kui H. H. Luige miljonid.
Neid suhteid arendame ja kasutame kohe kindlasti, mis mul kirjandusinimestega
on. Igas mõttes.
Ma ju isiklikult tunnen mõningaid kirjainimesi, ja Tiina tunneb-teab
autoreid, keda on huvitav kuulata ja näha. (Tammer haarab aknalaualt uue poe
esimese raamatupaki, sealt koorub välja Tiit Pruuli ja Peeter Vähi raamat
«Tuhandenäoline budism».) Kui kõik hästi läheb, siis näiteks mingil ajal
seisavad siinsamal kohal, kus meie praegu sinuga, Pruuli ja Vähi ja räägivad
rahvale oma raamatust.
> Loe edasi |
