Lõhnad on eestlastele üsna võõras teema. Ungarlase Hilda Kozàri koostatud «Jaapani kohvik» on omapärane kompott ungari, eesti ja soome kunstnike tunnetest ja mõttemaailmast lõhnade ning maitsete üle. Kokkuvõttes polnud asi lõhnades, vaid alateadvuslikes tunnetes, mida tekitavad eri visuaalsetesse objektidesse peidetud elementide tajumine ja meenutused igaühe oma kogemuse kaudu.

Ungarlannast kunstnikku Hilda Kozárit on alati köitnud lõhnad ja maitsed. Lõhnade kaudu ärgitab ta juurdlema paikade, mälestuste ja identiteedi seoste üle.

Kunstniku viimaste aastate peateema ongi «Köök ja kohvik», sarja kaks pilti osalesid «Domestic Goodsi» nimelisel ühisnäitusel Budapestis ja New Yorgis, ülejäänuid eksponeeriti esmakordselt 2006 sügisel Helsingis. 2006. aasta lõpus oli aga Ateneumi kunstimuuseumis väljas Kozári lõhnainstallatsioon «Reis mälestustesse. Soome jõulud?»

2004. a näitusel Budapestis tutvustas Kozári oma Helsingis elatud aastate meeleolusid ja mälestusi tõrvaga maalitud piltides. Lõhnad, köök ning kohvik on üldiselt meie ellu projitseeritud komplekt, kuid millegipärast ei suuda me seda kõike alati teadlikult analüüsida.

Meenuvad Toomas Pauli kirjaread: inimene on bioloogilise olendina üsna samasugune kui kaks tuhat aastat tagasi, mil Juvenalis sõnastas Rooma rahva põhivajadused: «Leiba ja lõbu».

Šokolaad ja paprika

Eksperimentaatorina on Kozàri kasutanud vineeril šokolaadi, vilti, vaniljet ja paprikat. Kui tõsiseltvõetavad need materjalid on, on iseasi.

Maitsetesse ja köögikultuuri oli kunstnik kutsunud osalema ka Urve Küttneri, Leo Lapini, Rait Präätsi, Andres Toltsi ja Outi Martikaineni, Jukka Järvineni ja kirjanik Kirsti Simonsuuri.

Nende kaetud «Ühine söögilaud» on sümboolsed. Küttner pakub laual fossiile Mart Laari ja president Toomas Hendrik Ilvese piltidega, Rait Präätsi klaasskulptuurid lähtuvad aga nn eesti trendikast toidust kilust, mis tema objektides peegelduvad.

Toiduga ei mängita, teab korraliku lastetoaga eestlane. Samas on see inimlik, sest igaüks mängib meist kõigepealt just toiduga. Kokakunst on kunst, kuid eesti kunstnikele jääb see (kunsti)vahendina siiski tabuks. Inglasest eesti kunstnikuks saanud Paul Rodgers tegi endast šokolaadiskulptuuri ja ega rohkem näiteid eriti olegi.

Tänuväärne ühisköök

Eestlased püüavad kunstis alati olla (üle)politiseeritud või (üle)sotsialiseeritud. Ka sel väljapanekul on Küttnerilt «Toompea mängud 2001–2007», ka Präätsi kilud on sümboolse tähendusega.

Juba Kontseptualistist Joseph Beuys, kes pidas end šamaaniks, tegeles mee, vaha ja rasva kombineerimisega. Tema etendused olid alati seotud mitmesuguste materjalide töötlemisega, sest postminimalistina eelistas temagi madala prestiižiga ning ebastabiilseid aineid.

Hõimurahvaste ühine koostöö instituutide kaudu on samuti tänuväärne tegevus. Seda enam, et sellist kohta nagu Ungari Instituut ei pane nii mõnigi kunstisõber Toompeal Piiskopi tänaval üldse tähele, ega tea selle tegemistest midagi.

Eesti taasiseseisvumise järel 1992 rajati Ungari kultuuri vahendamiseks Eestisse Helsingi Ungari Kultuurikeskuse filiaalina tegutsenud Tallinna Ungari Kultuuriesindus.

Eks see ole ka põhjuseks, miks näitus sündis Soome ja Ungari Instituudi ühistööna.  

Hilda Kozári näitus on aga inspireeritud hoopis Budapesti värvikast kultuurielust.

Nimelt kandis «Jaapani kohviku» nime üks sealsetest kuulsamatest kohvikutest, mis oli 20. sajandi alguspoolel kunstnike ja kultuurirahva peamiseks kogunemiskohaks, mis sai oma nime seinaplaatide ornamentide järgi. Antud kohvikus kirjutas osa oma loomingust ka ungari kuulsamaid luuletajad Attila Jòzsef. Nõnda peab Kozári samuti oma näitust erinevate kunstnike kohtumispaigaks

Huvitav, millise lõhna- ja toidumenüü saaks kokku legendaarse Kuku klubi sõpruskonna koosviibimistest jäänud elamustest? Eks seda tea iga kogenud külastaja.

Näitus

Hilda Kozàri

«Jaapani kohvik»

Tallinna Ungari Instituudis kuni 25. maini