Demograaf: Eestis puuduvad tõesed rahvastikuprognoosid
14.12.2006 13:42
Kuigi rahva arv on iga riigi jaoks oluline, on Eestis rahvaloenduse andmed praeguseks vananenud, rändearvestus puudub, ajutiselt on peatatud ka sündide ja surmade arvestuse statistiline kontroll. |
| |
|
 |
Rahvastikuteadlase Kaljo Laasi sõnul kujunes 1990. aastate lõpuks olukord, kus maakondade kohta oli kolm erinevat rahvaarvu. Tema sõnul ei saa pidada ka Nõukogude ajal läbiviidud 1989. aasta rahvaloenduse andmeid tõepärasteks.
Foto: Liis Treimann |
|
|
Tõepärased rahvastiku prognoosid nii riigi kohta tervikuna kui ka haldusüksuste lõikes praegu üldse puuduvad, tunnistas rahvastikuteadlane Kaljo Laas Postimees Online'ile.
Valimisringkondade kujundamisel ja haldusüksustele raha eraldamisel kasutatakse Laasi sõnul rahvastikuregistri andmeid, kus on palju «surnud hingi». Üksikud haldusüksused - nagu näiteks Tallinn teostab kampaaniaid oma elanike arvu suurendamiseks. Sama teevad Laasi kinnitusel viimase ajal ka linnalähedased vallad.
Andmed puuduvad
«Tõepärased rahvastiku prognoosid nii riigi kohta tervikuna kui ka haldusüksuste lõikes puuduvad. Samuti ei ole teada, kui palju on kodutuid ja tänavalapsi ning millises ulatuses täidetakse koolikohustust.
Krooniks taolisele ebanormaalsele olukorrale kujunes detsembri algul ilmunud teade, et siseministeeriumi rahvastiku toimingute osakond vähendas rahvastikuregistris Eesti elanike arvu 10 000 võrra.»
Taoline pretsedent on Laasi sõnul Eestis esmakordne. Elanike arvu on tema sõnul varem muudetud vaid seoses Eesti ja Läti vahelise piiri muutusega ning samuti on korrigeeritud elanike arvu rahvaloenduse tulemuste alusel.
«Taolist käitumist võiks oodata totalitaarses riigis. Edaspidi jääb vaid oodata, millal siseministeerium suurendab Tartu või Tallinna elanike arvu ilma linnapiire muutmata,» märkis Laas.
Juba seoses Eesti iseseisvumise ja Vene vägede väljaviimisega toimusid Laasi kinnitusel elanikkonnas suured muutused. Paljud asusid elama välisriikidesse, eriti Soome, samal ajal asus Eestisse tööle väliseestlasi. Kogu taolise elukoha vahetuse kohta täpsed andmed puuduvad.
Kolm erinevat rahvaarvu
«Samal ajal püüti Eestis korrastada rahvastikuarvestust, mille käigus tehti ka olulisi vigu. Nii tühistati kiirustades endine sissekirjutussüsteem. Asuti teiste Lääne-Euroopa riikide eeskujul looma rahvastikuregistrit. Viimase aluseks võeti 1992. aasta rahavahetuse nimekirjad.
Nii kujunes 1990. aastate lõpuks olukord, kus esines maakondade kohta kolm erinevat rahvaarvu – 1989. aasta rahvaloenduse põhjal arvutatu, vallarahvastiku arvestustel ja rahvastikuregistril põhinev rahvaarv,» rääkis Laas. Tema sõnul ei saa pidada ka 1989. aasta rahvaloenduse andmeid tõepärasteks.
«Üks põhjus on selles, et rahvaloenduse tulemust püüti iga hinna eest kokku viia jooksva arvestusega. Samal ajal märgiti näiteks kõik kalalaevastiku töötajad Tallinna sadama aadressil,» rääkis Laas. Tema sõnul loodeti, et olukorda parandab 2000. aasta rahvaloendus.
Sellele eelnes Laasi kinnitusel ulatuslik metoodiline ettevalmistus välisspetsialistide kaasabil. «Segavaks momendiks oli aga mõnede demograafide ja poliitikute vastutöötamine, samuti asjaolu, et paljud poliitikud kui ka ärimehed omasid mitut elukohta. Probleeme tekitas ka ajutine välismaal töötamine, allilma ning kodutute olemasolu.» Seetõttu jäi Laasi sõnul osa elanikest loendamata.
Kuna paljusid üllatas seniste arvestustega võrreldes tunduvalt väiksem rahvaloendusega tuvastatud elanike arv, siis ei ole tänaseni vaibunud 2000. aasta rahvaloenduse tulemuste kriitika. Siiski oleks rahvaloenduse tulemuste ühitamine ja kontroll rahvastikuregistri andmetega võimaldanud parandada kogu rahvastiku arvestust.
See ei osutunud aga võimalikuks äsja loodud Andmekaitse Inspektsiooni vastutöötamise tõttu.
Eesti ajal oli olukord parem
Laasi sõnul on ajaloos olnud olukord märksa parem. Eesti Vabariigis korraldati Laasi sõnul rahvaloendused 1922. ja 1934. aastal.
1939. aasta algul, enne Eesti okupeerimist oli korralik ülevaade rahva arvust, selle koosseisust ja paiknemisest. 1941. aasta lõpus korraldasid Saksa okupatsioonivõimud Eestis lihtsustatud programmiga rahvaloenduse.
Hoopis erinev olukord oli rahvastikuarvestuses Nõukogude Liidus, nii näiteks tühistas Stalin 1937. aasta rahvaloenduse tulemused, kuna need ei vastanud tema poolt oodatule. Eraldi arvestust peeti Nõukogude Liidus maa- ja linnaelanike kohta. Suurel osal maaelanikest passid puudusid.
Elukohavahetust registreeriti eelkõige linnades. Seoses piirangutega mitmetesse suurematesse linnades elanike sissekirjutusel olid paljude suurlinnade elanikud arvel ümbritsevates maapiirkondades. Taoline olukord kehtis ka 1970. aastatel Tallinna kohta. Toimetas Kaire Uusen, PM online |
|
|
