Too

Pärnus Kuninga tänava põhikoolis andis põllumajandusminister Ester Tuiksoo enne Theodor Pooli büsti avamist lõpuklassile Eesti toidu tunni. Tema sõnum noortele oli eelkõige selles, et Eesti toit on osa meie kultuurist, mida tuleb hoida ja arendada.

Ester Tuiksooga vestles Pärnu Postimees.

Homme peetakse Tartus Eesti toidu konverentsi. Kui raske või kerge on teil, Ester Tuiksoo, olnud vedada kodumaise toidu propageerijana oma vankrit, see tähendab ärgitada kodumaisest toidust lugu pidama?

See on olnud meeldiv tegevus, eriti siis, kui näed tulemust, näiteks seda, kuidas arengukavasse skeptiliselt suhtujate hulk väheneb ja toetajate ring jõudsalt kasvab. Inimeste ja organisatsioonide koostöös on kasvanud nende inimeste arv, kes mõtlevad enam toidust – selle tervislikkusest, toidu tähtsusest turismis, toiduainetööstuse nii-öelda rahvuslikust iseloomust ja nii edasi.

Mida panete kodus jõululauale?

Ikka traditsioonilist Eesti jõulutoitu: sülti, verivorsti, pohlamoosi, kõrvitsasalatit. Jõulukoogi retsepti ei ole veel välja valinud, aga tegemata see ei jää. Mulle meeldib näha jõulude ajal enda ümber lähedasi inimesi ja häid sõpru, see loob turvatunde ja annab optimismi edaspidiseks.

Liitumise järel Euroopa Liiduga on maaelu maine paranenud, rahapada on küllalt suur. Aga maaülikooli uuringust selgub, et aastatel 2007-2013 tuleb investeerida 19,4–21,8 miljardit krooni, millest suurem osa seostub möödunud kümnendil tegemata investeeringute mõjuga. Millised augud tuleb eelkõige lappida?

Investeeringute vajadus on tõesti suur. Üks olulisematest suundadest on meie lüpsikarjafarmide kaasajastamine, et need oleksid loodus-, inim- ja loomasõbralikud. Ja silmas tuleb pidada tulevikku. Meie põllumajandus ja maaelu peavad aastaks 2013 olema nii konkurentsivõimelised, et suudavad toime tulla vähenevate toetuste tingimusteski. Sellele tuleb mõelda iga investeeringut tehes. Oluline, et on kasvanud usk Eesti põllumajanduse ja maaelu tulevikku. Siit on hea edasi liikuda.

Kuidas saavad maal majandustegevuse mitmekesistamisele kaasa aidata naised, nende ühendused?

Naised ja naisühendused on maal suur jõud. Vaadakem kas või Kodukandi liikumist, mis on valdavalt naiste juhtida, ja käsitööettevõtlusega seotud ühendusi. Näen nende rolli info jagamises, nõustamise korraldamises ja koordineerimises, näiteks mida toota ja kuidas kaupa müüa. Maainimestel ongi teinekord suurimad lüngad turundusalastes teadmistes. Maal, kus vahemaad on pikad, on tähtis aeg-ajalt niisama koos olla, päevasündmustest rääkida, maailma asju kuulata. Sealgi sünnivad väärt ideed.

Kui oluline on kohalik algatus, külaseltside tegevus ehk LEADER-programm?

Väga oluline. Vaid kohalikud teavad vajadusi ja suudavad neid ellu viia ning elamisväärse keskkonna kujundada. Oluline on, et kohalikul tasandil vaieldakse läbi kõik küsimused, ületatakse eriarvamused, jõutakse piirkonnale parima tulemuseni.

Porised teed, piiratud bussiliiklus, parimal juhul külapood kauplusauto asemel. Trööstitu pilt, mis avaneb linnatulede, asfaldi ja marketitega harjunule. Kuidas väärtustada maal elamist, põllumehe jäämist põliseks rikkaks, kui põllud kergitavad uusasumeid?

Pole see pilt nii hull sugugi. Kevadel tehtud uuring näitas, et üle poole Eesti inimestest tahab elada maal, seega maaelu väärtustatakse. Jätkub ka põllumehi. Sest tähtis ei ole niivõrd see, kui palju neid on, vaid tähtis on see, kui efektiivselt suudavad nad majandada. See eeldab mõttelaadi muutust.

Millega teie süda oma ametipostilt lõppevale aastale mõeldes rahule jääb?

Aasta oli tõeliselt tulevikku vaatav. Lõpusirgele on jõutud kolme tulevikku vaatava dokumendiga: maaelu arengukavaga (kalanduse strateegia, bioenergia arengukava), arengukava «Eesti toit» elas oma esimest tegusat aastat, töö käib mahepõllumajanduse arengukavaga. Olen veendunud, et kõik need tagavad inimestele kindlustunde tulevikuks.