Tervis

«Tüüpiline,» ohkab Tallinna kiirabi 8. brigaadi vanem Riho Männik reede keskööl tagasi tugibaasi sõites. «Inimesed ei vaevu enne häirekeskusse helistamist kindlaks tegema, kas abi tõesti vaja on ega jää ka ise sündmuskohale.»

VIIMASED KOMMENTAARID patsient Minul pole küll  kiirabiga probleeme  olnud. Olen nimelt  astmaatik ja paar  korda aastas võib ikka  juht... Uskumatu Sa arvad et saa  poristest jalanõudest  hepatiidi? Ja miks sa  siis üldse neid kutsud  kui ei taha kuuld... Teised kommentaarid

Vähem või rohkem asjatud väljasõidud on Männiku hinnangul vähemalt pooled. Nii on kiirabi kutsutud päästma tee ääres lebajat, kes osutus kivimürakaks.

Päris tavalised on aga väljakutsed, kus «haige» palub kohale kihutanud arstidelt pohmakasüsti, sest pea lõhub hirmsasti valutada.

Rahvusvaheline brigaad

Heal juhul tähendavad tühikutsed kiirabibrigaadidele lihtsalt täiendavat bensiinikulu. Halvemal juhul võib tagajärjeks olla mõne raskes seisundis ootava patsiendi surm.

Nii meenutab Männik, et toona, kui brigaad tee ääres lebanud kivi «päästis», lükkus mitukümmend minutit edasi visiit eluohtliku kopsuturse küüsis vaevleva haige juurde. Õnneks lõppes kõik siiski hästi.

Tallinna kiirabi 8. brigaad, millega Postimees ligi ööpäeva kaasa sõitis, on mõnes mõttes eriline. Kuna brigaadijuht Riho Männik on eestlane, autojuht Valeri Bugatõr venelane ja medõde Gero Schumacher sakslane, kõlab omavaheline jutt vaheldumisi saksa, vene, eesti ja inglise keeles, tekitades patsientides mõnevõrra hämmeldust.

Kuigi õde Schumacher on teadaolevalt ainus sakslasest kiirabitöötaja Eestis, ei ole see tema puhul ainus huvitav asjaolu.

Nagu selgub, ajab Schumacher punase kiirabivormi selga ainult nädalavahetustel. Tavalistel tööpäevadel teenib ta leiba hoopis IT-tööga, jahtides Skype’i Tallinna kontoris internetipetiseid.

«Ma ei taha oskusi ja teadmisi kaotada,» selgitab Saksamaal medõeks õppinud Schumacher, mis sunnib teda puhkepäevadel eestlaste hüvanguks rasket ja vähetasuvat tööd rabama.

Kiirabiautosse sattunud tavainimesele kõlab eetrist kostev kutsungiterodu alguses kui sõjaväeluure kodeeritud infovahetus.

Näiteks igasse kiirabiautosse jõudev teade «9-8, bussijaam, delta 0-3» tähendaks lahtiseletatult seda, et Lasnamäel tugibaasis passival 8. brigaadil tuleb hüpetega autosse söösta ning vajadusel sireeni ja vilkureid kasutades nii kiiresti kui võimalik bussijaama kihutada. Sest seal on üks narkomaan end koomasse süstinud.

Alfa, bravo, charlie ja delta märksõnad kutsungeis tähistavadki kiirust. Viimane neist viitab eluohtlikus seisundis patsiendile, esimene aga tähendab väljakutset, mida võib vajadusel veidi edasi lükata – näiteks on perekond leidnud voodihaige vanuri surnuna ja arstil tuleb surma fakti konstateerida.

Kõige sagedamini kõlab eetris bravo-kutsung, mille taga peituvad enamasti vererõhuga hädas vanurid, juba päevi kestnud pea- või kõhuvalud ning torked südames.

8. brigaadi 24-tunnise vahetuse esimene pool kulubki peamiselt niisugustele patsientidele. Kõhuvalus 64-aastane naine, kelle maohaavand näitab ägenemismärke.

Südames pisteid kurtev 27-aastane mees, kelle diagnoosiks saab roietevaheline närvipõletik. Valu rinnus kaebav 56-aastane naine, kelle EKG midagi haiguslikku ei näita ja kümned teised samasuguste hädadega tallinlased.

Brigaadi esimene charlie-kutsung tuleb kella viie ajal õhtul. Ülemiste kaubanduskeskuse taga asuvas autopesulas on noor vene mees saanud klaasikildudega silma.

Rabavad mitmel kohal

Õnneks selgub kohapeal, et silmamuna vigastatud pole ning kiirabi transpordib patsiendi keskhaiglasse õmblemisele.

Nii ülevaatuse kui haiglasse sõidu ajal teeb mees lakkamatult tähtsaid ärikõnesid, laskmata end häirida näol voolavast verest ja sehkendavatest kiirabitöötajatest.

Mida õhtu ja öö poole aeg liigub, seda sagedamaks charlie- ja delta-kutsed muutuvad, kuid liigagi tihti osutuvad need hoopis mõttetuteks väljakutseteks. Küll on helistaja purjus ega suuda asjalikku infot anda (kuid karta tuleb halvimat), küll võimendatakse pisikesi probleeme üle.

Nii tuleb Männiku brigaadil ligi kolmveerand tundi lohutada eluraskustele viinast abi otsinud vene noormeest, kes alkoholi toimel hüsteeriasse sattus ja oma käitumisega kaaslased paanikasse ajas.

Teada saamaks, kas end edasi-tagasi koogutaval ja imiku kombel täiest kõrist nutta röökival Denissil ka mingit tõsist tervisehäda on, kulub arstidel tükk aega.

Mehele on peaaegu võimatu analüüse teha, tema kaaskond on aga selgitusteks liiga purjus.

Kiirabibrigaadide 24-tunnised vahetused on üsna kurnavad, kuigi öösiti jääb väljakutsete vahele mõnikord isegi mitu tundi vaba aega. Elukutse omapäraga harjunud meedikud näivad öötundidel seetõttu robotitena.

Väljasõidult tagasi jõudnud, kukuvad nad baasis jalapealt igaüks oma voodisse, ja enne kui kolmeni jõuad lugeda, norskavad juba magusasti.

Vahetuse lõputundidel on väsimuse märgid siiski ilmselged ja laupäeva varahommikul kell 6 konutab Retke teel asuva Tallinna kiirabi põhibaasi garaažis laua taga juba kümmekond zombistunud arsti-õde-autojuhti.

Kes teeb poolsuletud silmadega suitsu, kes tukub, pead kätele või lauale toetades.

> Loe edasi