Carolina Pihelgas (20) purjetas mitu kuud Vaiksel ookeanil. Pikim järjest vee peal veedetud aeg oli kaks nädalat täpselt nii pikk aeg, et hakkad kahtlema, kas peale lainete ja taeva üldse midagi olemas on. «See on veider tunne,» tunnistas Carolina. «Maailmas võib juhtuda mida iganes, aga sina ei tea sellest midagi.» | | | | VIIMASED KOMMENTAARID | meediaanalüütik
Tudengil on õigus. Lugeja ei pea otsima viiteid müstilisele "norralasest elukaaslasele" jms teistest...
to tudeng
http://www.epl.ee/arti kkel/365924
|
|
Reisi 16-meetrise purjelaevaga alustati Mikroneesiast Palau saartelt, sealt purjetati üle ekvaatori Paapua Uus-Guineale, kus külastati eraldatud saarekesi, ja edasi Indoneesiasse. «Kümne kuu jooksul oli puhtalt purjetamist kolm kuud,» rääkis Carolina. «See ei ole kõige kiirem reisimise viis.» Närvikõdi Et jahtlaeval radarit ega autopilooti polnud, oli vaja vähemalt nelja inimest, et laeva liikumas hoida. Just niipaljukesi suur reis ette võetigi. «Kolm tundi tüürid, kolm tundi oled valves ja kuus tundi saad magada,» kirjeldas Carolina mereelu argipäeva. Ette võib tulla ka närve kõditavaid olukordi kord jäädi ankrusse kohas, kus põhi oli kehv, ja öösel ärgati selle peale, et laev triivis omasoodu üsna vales suunas. Orkaanihooaja eest, mis vältab pool aastat lõuna- ja pool aastat põhjapoolkeral, on võimalik hoiduda, nii tuleb silmitsi seista vaid väiksemate tormidega. Kui aga tuul õigest suunast puhub, teeb see purjetajate meele hoopis heaks. Ehkki mitte kõige kiirem, on purjetamine siiski hea reisimisviis. «Oled vaba minema kuhu tahes,» tõi Carolina esile suurima plussi. «Juhusele tuleb alati ruumi jätta väga igav, kui kõik on sinu eest ära otsustatud.» Paapua Uus-Guineas heideti ankur vette Maroni ja Lufi saarest koosnevate Erakusaarte (ingl. k Hermit Islands) lähedal ja kummipaadiga seilati Lufi saarekesele. Suurem osa selliste paikade kohalikest on väga uudishimulikud, seepärast pole päris kalda lähedale mõttekas laeva ankurdada, märkis Carolina. Kaugemalgi ankrusse jäädes juhtub, et saareasukad tulevad oma kanuudega laeva juurde vahetuskaupa tegema: tuuakse kala või puuvilju ja vastu soovitakse soola, suhkrut, vihikuid ja T-särke. Lufi saar on umbes veerand Hiiumaast, seal elab sadakond inimest. «Ei mingeid mugavusi, joogikski tuleb koguda vihmavett aga vihaseid või mossis nägusid silma ei hakka,» kirjeldas Carolina. Saareelanikud kasvatatavad puu- ja juurvilju. «Meie mõistes ei ole nende aiad aia moodi, need on hästi metsistunud,» rääkis Carolina. «Mehed püüavad kala, naised harivad aeda.» Raha saarel eriti ei kasutata, seda on vaja vaid bensiini ostmiseks, et minna kaugemale kala püüdma või sõita teisele saarele, ja kooli eest tasumiseks. Elatakse puidust ja palmilehtedest majades, mis üheskoos üles ehitatakse, elektrit ei ole. Välismaailmaga suhtlemiseks on kõrgsageduslaine raadio, mille kaudu saab saata sõnumeid, kuid seda kuigi tihti ei kasutata. Maailma uudiseid kuulevad kohalikud peamiselt külalistelt, info liigub väga aeglaselt ja juhuslikult. «Nad on kõigest huvitatud,» tunnistas Carolina. «Aga konkreetset mõju see nende elule ei avalda.» Paapua Uus-Guineas väärtustatakse väga perekonda. Kui suurest suguvõsast käib üks inimene kuskil linnas tööl, mis on üpris haruldane, siis selle rahaga toetab ta kõiki mingit varandust endale nad ei kogu. Ei mingit stressi Saarel kogesid reisilised, et ka ilma elektri ja sooja veeta on võimalik elada saareasukad on täiesti tavalised inimesed. «Ehk siiski mitte päris tavalised nad ei tea, mis on stress ja neil on kõigeks alati aega,» ütles Carolina. «Kui närvitsed, vaadatakse sind seal väga imelikult.» Reisipäevikut Carolina ei pidanud, kuid tegi siiski palju ülestähendusi. Reisil tekib emotsioone palju, seetõttu pani varemgi luuletanud Carolina ka purjetades oma mõtted kirja luulevormis. «Ma kirjutan sellest, mis mind puudutab,» sõnas Carolina. Luulekogu «Sõrmemuster» oli plaanis välja anda juba enne reisi, aga jäi ärasõidu pärast pooleli nüüd sai see reisi ajal täiendust ja muutus küpsemaks. Eesti ei ole maailm, Euroopa ei ole maailm, suur osa inimestest elab mujal ja teistes tingimustes. «See elu, mis siin on, ei pea olema standard,» tõdes Carolina mõtlikult. Reis on muutnud ta rahulikumaks ja andnud arusaamise, et pole mõtet närvitseda, muretseda ja stressis olla sellest pole millekski abi. Nädala pärast läheb Carolina Singapuri, et sealt Taisse purjetada teda tõukab tagant rahutus ja uudishimu. Isegi keset ookeani/ päevade kaugusel maast/ lendavad üksikud merelinnud/ pesapuuta erakud/ klanni ei kuulu nad/ Mina istun ja vaatan pilvi/ ja merd lõpmata/ Looduse sügavaid silmi/ lootes kunagi silmata maad. |
