Reis

Sellesügisene seljakotiseiklus viis mind Kagu-Aasiasse. Reisilt marsruudil Hongkong–Malaisia–Kambodža–Tai saabusin ma siis veel lumisesse Tallinna tagasi kolm nädalat vanemana, paarkümmend tuhat krooni vaesemana ning kaheksa kilo kergemana.

Kaotatu vastukaaluks kaasas aga tublisti elamusi, mida aega, rahasse ega kilodesse ümber arvestada pole võimalik, kirjutab Erkki Erilaid Postimehe lisaväljaandes Otsustaja.

Kui Hongkongi ilmestavad pilvelõhkujate mets, sudu, tipptehnoloogia ja hiinlaste raugematu jutuvada, siis Malaisia on vastukaaluks vaikne, rahulik ja ilmselt maailma kõige sõbralikum ja liberaalseim islamiriik.

Tai peibutab oma meelierutava eksootilise loodusega ning vabameelse ööeluga. Kõige huvitavamaks ja kahtlemata ehedaimaks riigiks kujunes reisil aga oodatult Kambodža – maailma vaesemate hulka kuuluv, julma ning põneva ajaloo ja rohkete vaatamisväärsustega riik, kuhu paketiturist naljalt ei satu. Seetõttu ei suhtu ka suurem osa kohalikest elanikest valgenahalisse rändurisse kui liikuvasse rahakotti. Keegi ei ürita sul turul nahka üle kõrvade tõmmata ega restoranis pisut ülemeelikumaid külastajaid arvega petta.

Washington hinnas

Kambodža pakub isegi paljunäinud reisimehele nii mõndagi üllatavat. Kirjeldamatu vaesus, viltuvajunud vaielamud, raskesti läbitavad teed ja miiniväljad ning julma ajaloo muistised vaheldumisi imeilusate randade, džunglite ning suursuguste templitega.

Üht-teist harjumatut hakkas juhtuma juba riiki sisenemisel. Nimelt tuleb pealinna Phnom Penhi lennujaamas viisaankeedile lisada ka dokumendifoto. Kellel foto tegemata, neil asendas viisataotleja näolappi suurepäraselt USA presidendi Washingtoni pildiga paber ning seda näiliselt täiesti ametlikult.

Viisataotlus koos rahatähe või siis fotoga käis kärmesti kümmekonna ametniku käest läbi ning viie minutiga oli 20-dollariline viisalõiv tasutud ja viisa käes. Tõenäoliselt on tegemist kiiruse maailmarekordiga. Ka mujal lennujaamas toimus kõik nagu õlitatud kindla korra kohaselt.

Näiteks ei leia väljapääsude ümbruses arengumaadele nii tüüpilist varrukameeste summa, kes üritavad saabujat taksosse või oma hotelli kaubelda, ega rahavahetajaid, kes tavaliselt reisijal pea ringi panevad käima ja nii esmase mulje rikuvad. Neid asendasid tagasihoidlikud lauad, mille juures juhatatakse turistid lahkesti kas 7-dollarilise takso- või 2-dollarilise mopeedijuhi juurde, kes viib su nimetatud hinna eest ükskõik millisesse majutuspaika linnas. Valida tasub mopeed, mis idamaises liikluskeerises on kahtlemata kõige kiirem liikumisvahend. Siinkohal märgiks, et Kambodžas puudub vajadus rahavahetuseks, sest dollareid aktsepteeritakse pea kõikjal ning hinnavahe makstes siis kohaliku raha rieliga või dollariga pole märkimisväärne.

Eriti hinnas on just ühedollariline rahatäht, sest juba isegi viiesega makstes pole müüjal tavaliselt raha tagasi anda. Esmamulje Phnom Penhist ei ole siiski lõpuni roosiline, sest nii lennujaamas kui ka kesklinna viival teel ilutsevad plakatid vanematest meeskodanikest laps käe kõrval koos hoiatusega, et Kambodžas lõpeb laste ahistamine vanglakaristusega.

Samas esimene asi, mida mopeedijuht mulle linna kiirtutvustamise käigus kiitis, oli vallatu ööelu ja Kambodža neidiste noorus ja silmipimestav ilu, mida kõike on võimalik nautida kõigest 10-20 dollari eest.

Ahvatlevaid pakkumisi alates kanepist ja lõpetades alaealiste transvestiitidega tehti kõikjal Kambodžas ka hiljem. Näib, et riik tahab Tailt maailma suurima lõbumaja tiitlit kangesti üle lüüa.

Sõjaõuduste Phnom Penh

Phnom Penh on üllatavalt väike ja kompaktne linn. Kõik kaarduvate katuste, rõdude ja rohkete nikerdustega kuningapaleed, mungakloostrid ja Pol Poti režiimi õudusi demonstreerivad muuseumid võib ilusti ühe-kahe päeva jooksul ära näha. Kõige meeldejäävamaid, ehkki masendavaid elamusi pakub Phnom Penhi kesklinna koolihoones asuv Toul Slengi genotsiidimuuseum.

Muuseumi seintel on palju pilte: naised, lapsed, mehed, käed selja taga, läbipekstud ja rebenenud riietega, lootusetult kaamerasse vaatamas. Lisaks näeb klassidesse ehitatud paariruutmeetriseid vangikonge ning tollaseid piinariistu. Selles pealtnäha tagasihoidlikus, oktoobris kevadiselt õitesse uppuvas koolikompleksis piinati, vägistati ja tapeti aastatel 1975–1979 kurikuulsate punaste khmeeride poolt enam kui 14 000 inimest.

Tapjateks-piinajateks kasutati seejuures 10–15-aastaseid ajupestud lapsi, kes olevat oma töös erakordselt tõhusateks ja julmadeks osutunud. Pol Poti režiimi ajal hävitati ühtekokku miljoneid inimesi ning nüüdseks on seetõttu 40 protsenti Kambodža rahvastikust vähem kui 14 aastat vanad. Mõistusevastasena tundub, et aastail 1975–1979 tapeti ühes riigis 80 protsenti haridustöötajatest, suleti koolid ning hävitati kogu haridussüsteem.

Lisaks koolmuuseumile võib külastada ka 15 kilomeetri kaugusel pealinnast asuvat punaste khmeeride piinalaagrit nimega Killing Fields of Choeung. Pol Poti valitsemisajal tapeti selles piirkonnas ligi 20 000 meest, naist ja last. Nii koolis kui surmaväljadel on hukatute kolpadest tehtud näitus.

> Loe edasi