Reis

Kui Vahur Kersna novembri viimasel pühapäeval Aafrika kõrgemasse tippu jõudis, lõid hõre õhk ja mäehaigus ta jalust, kirjutab Allar Viivik SL Õhtulehes.

VIIMASED KOMMENTAARID Juhe Artikli autorile  pisike märkus...  Andres on Lepasar,  mitte  Lepasaar. Kontrolliks  ehk nime õigekirja... to Kalju Suur vahe on, kas olle  Harkus Kalju küljes  ronimas või 5800m  kõrgusel mäe otsas.  Sal e ikehti samad ... Teised kommentaarid

16. novembril Tallinnast Helsingisse ja sealt edasi Tansaaniasse lennanud ETV ajakirjanik Vahur Kersna tunnistas enne Kilimanjarole ronimist, et temaealistel oli poisina kaks unistust: saada kosmonaudiks ja ronida selle 5895-meetrise mäe tippu.

Kümme päeva hiljem oli ta nende 37 eestlase hulgas, kes varahommikul Aafrika katusele jõudsid. Sellega raiusid 22. novembril ronimist alustanud eestlased ennast ajalukku – põrmustati ameeriklaste grupi suuruse rekord (32 tippu jõudnut).

Kui Tallinnast Aafrikasse reisis Kersna koos telerežissöör Andres Lepasaarega, siis Kilimanjaro tippu ronis ta operaator Teet Konksiga.

«Valisime keskmise raskusega raja. Mul ei ole sellist kiiksu, et ma pean just kaljudel ronima,» rääkis Kersna.

Everesti nõlval rohkem kui 6000 meetri kõrgusele roninud mehe sõnul ta valikut ei kahetse. Vaated olid äärmiselt huvitavad ning operaator Teet jäädvustas lõpuks 16 tundi videomaterjali. Režissöör Andres Lepasaar ronis tippu kergemat rada mööda. Kuigi telemehed valisid kerged rajad, ei tähendanud see hõlpsat teekonda.

«Raske oli. Ütleme ausalt,» tunnistas Kersna.

Tema sõnul «vedas» 43 jalamilt ronimist alustanud eestlasel kõigepealt ilmaga.

«Kõik need päevad sadas vihma,» rääkis Kersna.

Soojas džunglis polnud asi kõige hullem, kuid kõrgemal hakkas näpistama külm ja rõskus. 2003. aasta mais saadud Everesti kogemustega polnud telemehel midagi teha – Everestil oli vähemalt päeva esimene pool kuiv ja selge, Aafrikas kallas aga nagu oavarrest.

Varsti hakkasid vett läbi laskma ka kaasavõetud telgid. Kogu varustus ligunes läbi, niisked olid nii magamiskotid kui ka riided. Ometi ei jäänud keegi vapratest mägironijatest isegi nohusse, köhast rääkimata.

«Tegelikult on inimene väga vastupidav. Tallinnas oleks piisanud viiest minutist märjana tuule käes istumisest, kui kogu grupp olnuks siruli. Aga seal 4000–5000 meetri kõrgusel oli kõik korras,» arvas Kersna.

Veidi enne tippu asendus vihmasadu lumega. Viimasel hommikul ärkas Kersna selle peale, et keegi oli talle peale heitnud. Õnneks polnud see tulnukas, võõras naine ega jääinimene.

«Asi oli lihtsalt selles, et öösel oli sadanud märga lund. Ja kogu see raskus vajutas mulle telgi peale,» kihistas telemees viperust meenutades.

Samuti vaevas vapraid ronijaid pidev kõrgushaigus. Kersna sõnul polnud vist kedagi, kellel poleks valutanud pea või olnud lihtsalt paha.

26. novembri varahommikul said kolmel rajal Kilimanjarole rühkinud eestlased tipus kokku. Nende 37 hulgas olid ka telemehed. Ometi ei ole neid eilses Postimehes avaldatud rekordipüstitajate grupipildil.

«Ma jõudsin koos kolme kaaslasega kümme minutit hiljem kohale. Aga ametlikes paberites on kirjas, et olen rekordi kaasomanik,» vabandas Kersna.

Samas tunnistas ta, et äärepealt oleks ta Kilimanjaro tippu jäänudki. Kui kaaslased olid teda sildi juures pildistanud, niitis hõre õhk ja mäehaigus mehe.

«Jalad olid nagu makaronid all. Ma ei püsinud absoluutselt enam püsti,» naeris Kersna tagantjärele.

Et jalad sõna ei kuulnud, siis laskus Kersna Aafrika katuselt kümmekond meetrit tagumiku peal alla.

Kui ta lõpuks jalad alla sai, tabas teda uus häda. Tipuvallutamise hetk juhtus olema selge. Hõredas õhus võtab mägipäike nagu solaariumis. Teisel päeval oli mees näost punane ja paistes.

«See pani ikka sellise litaka, et hoia ja keela. Olin näoga, mida eesti rahvale ei tohi vist näidata,» arvas Kersna.

Õnneks alanes põletus kiiresti ning ööl vastu esmaspäeva koju naasnud telemees seisis üleeile juba «Pealtnägija» kaamera ees täiesti kaubandusliku välimusega.

Toimetas Inna-Katrin Hein, PM online