|
Seda kõike juhtmeprobleemi ning PrantsuseSaksa
poliitkoostöö tõttu, kirjutab Postimehe lisaväljaanne Otsustaja.
Sealsed poliitikud
trügivad Airbusi tegevuse otsustamisse tihedamalt kui meie poliitikud Eesti
Raudteesse. Kui Eestis teevad seda mõned poliitilised jõud, siis Airbusi puhul
kahe riigi juhid korraga. Headel aegadel oli tegemist firmaga, mille najal oli
mõnus näidata erinevate riikide head koostööd (Airbus A380 esitlus 2005. aasta
algul). Nüüd kui asi kisub aga nutuseks ja teha tuleb raskeid otsuseid kulude
kokkuhoiuks, läheb poliitikute seis teravaks. Nagu ikka.
Firma allakäigu põhjused peituvad detailides, ja neid on
palju. Alguse sai asi aga ikka hilinemisest. A380 ei saa valmis ka tänavu, mil
esimesed lennukid oleksid pidanud koos reisijatega maailma suurimatel
aerodroomidelt õhku tõusma. Lennuk ei saa õhku tõusta, sest seda valmistatakse
erinevates asukohtades, nii on näiteks iga seni valminud Airbus A380 puhul
lennuki juhtmed paigaldatud käsitööna ning seni ei ole suudetud luua standardiseeritud
protsesse.
Lennuki tagumine kereosa valmib Hamburgi tehases, viimane
kokkupanemine tehakse Toulousi keskuses. 500 kilomeetrit lennukisse erinevates
kohtades pandud juhtmeid ei sobinud aga kokku. Juhtmete jaoks ei kasutada nüüdisaegset
kolmedimensioonilist modelleerimistarkvara, et kõike kavandada. Samuti võeti
algselt kavandatud materjalide asemel kasutusele uuemad, mis on kergemad. Kuid uuemad juhtmed nõuavad nurkades keeramisel rohkem ruumi
kui varem kasutatud.
Lisaks üritasid insenerid probleeme lahendada igaüks omal
viisil. Tekkinud segadus kestab aga järgmise aastani, kuni lennukid saavad
juhtmete jaoks standardiseeritud protseduurid.
Lükkame edasi
Juhtmejama on omakorda toonud kaasa hilinemised. Esimeste
lennukite valmimine on viibinud juba kaks aastat. Lennufirmad, eriti Araabia
Ühendemiraatide Emirates on oma laienemiskava sellele aga otseselt üles
ehitanud. Nüüd tuleb seda edasi lükata või kasutada mõne teise firma toodetud
suuri lennukeid. Juba ongi Virgin Atlantic, mis kavandas osta kuus lennukit,
teatanud, et lükkab oma algselt soovitud kättesaamisaja neli aastat edasi et
lennuk näitaks ennast.
Senikauaks aga pikendab Boeing 747-400 kasutuslepinguid. Airbusile on viivitused tinginud kulusid, mis ulatuvad
rohkem kui nelja miljardi euroni. Kulud võivad olla ka suuremad, sest esialgsed
numbrid kipuvad aja jooksul kasvama. Kui algselt vajas Airbus nulli jõudmiseks 250 lennuki
müümist, siis nüüd on näitaja 420. Ei tundugi nii palju, arvestades, et
tavaliselt püsib lennuk tootmises üle 20 aasta.
Samas on 420 rohkem kui Airbus
ise ka kavandas, et ta neid üldse lennuki eluea jooksul toodab. Kui kulud on suured, tuleb neid kokku tõmmata. Seda üritas
teha ka Airbusi eelmine juht Christian Streiff, kes sada päeva ametis olnuna
jõudis küll esitleda restruktureerimiskava Power8, kuid tõmmata sellega enda
peale ka ühtlasi kõigi poliitikute ja töötajate viha, märkides et lennufirma
saab päästa alles 15 aastaga. Pahameel päädis poliitikute ähvardustega nõuda tagasi
firmasse paigutatud riiklik toetus. Airbus on saanud A380 jaoks miljardeid
Euroopa riikidelt toetusraha. See omakorda ärritab Boeingut ja USAd. Uus juht Louis Gallois astus oktoobri alguses ametisse, kuid
probleemid sellest ei kadunud. Gallois kavatseb Power8 juurde jääda, kuigi see
näeb ette vastusena lennuki valmimisest tingitud viivitustele esialgu 2,1
miljardi euro eest kulude kärpimist.
Täpsem plaan selle kohta avaldatakse uuel
aastal. Peakorteri kulusid ning muid kulusid tuleks vähendada 30 protsenti,
tootmine peab muutuma aga viiendiku võrra efektiivsemaks, et kokkuvõttes säästa
vähemalt viis miljardit eurot.
Airbus peab Boeingule järgi jõudma oma tootearenduse
kiiruselt ning lennuki valmistamise tähtaegade osas. Boeing juba naudib 787
Dreamlineri müüki kui Airbusi pidi sama lennuki konkurendiga tagasi minema
A350XWB puhul joonestuslaudade juurde. Seegi toob lisakulusid lennufirmale.
Poliitikute silmatera Eelkõige tuleb aga lennufirmal lahti saada oma
poliitharjumustest hoida palgal poliitiliselt motiveeritud töötajaid. Goldman
Sacksi analüütik Sash Tusa ütles ajakirjale The Economist, et Airbusil on 16
tehast, kuid neist vähemalt seitse on üleliigsed. Kaks tehast Prantsusmaal,
neli Saksamaal ja üks Hispaanias tuleks sulgeda. Samuti oleks mõistlik ehitada
kogu A380 Prantsusmaal ning A320 Saksamaal. Mõlemad riigid tahavad aga prestiiikat
uut lennukit ehitada.
Ühise soovi põhjused on lihtsad ühest küljest anda
inimestele tööd, teisalt aga maksis näiteks Hamburg kinni suure osa kuludest,
et Airbusi lennurada ja tehas linna külje alla tuleksid. Isegi kui tehaseid on liiga palju, pole see suur probleem.
Ka Boeing on hakanud kasutama sarnast metoodikat, kus lennuki erinevad osad
valmivad maailma eri piirkondades ning tuuakse lõpuks kokku lõppmontaaiks.
Airbusi hädad peituvad kaudselt eurorahas.
Ettevõtte kulud on kõik eurodes,
müük toimub aga dollarites. Dollari hind on aga viimaste aastatega kukkunud
ligi kolmandiku. Seetõttu on ka Airbus käinud USAs võimalikke allhankijaid
otsimas. Võimalik, et kisa ei olekski nii suur, kui ettevõttel
üldiselt läheks hästi. Pärast viit aastat on Airbus aga taas Boeingust taga.
Kaugel taga.
Tänavu aasta keskel oli Boeing võitnud kolmveerandi uutest
lennukitellimustest. Aasta teisel poolel on Airbusil läinud paremini
tellimusi on tulnud Hiinast ja USAst. Isegi Boeingu juhtkond pole kõhelnud
Airbusis toimuva osas kaastunnet avaldada ja tunnistada, et tugev konkurent
oleks ka nende jaoks parem. Põnev seebiooper Airbusi ümber jätkub nii kulude kärpimisega
kui ka omanike seas.
Autotootja DaimlerChrysler, kellele kuulub ettevõttes 22,5-protsendine
osalus, on avaldanud soovi sellest kolmandik müüa. Ostjana näeb end eelkõige
Saksamaa valitsus, kes ei saa lubada, et keegi teine omandaks müüa kavandatud
7,5-protsendise osa. Põhjus lihtne Prantsusmaale ja selle firmadele kuulub ettevõttest
veerand.
|